Ma ei saa aru, mis toimub. See siin ei saa praegu jaanuar olla. Hommikul kodust lahkudes panin ilusti soojalt riidesse, sest viimasel ajal on üsna külmaks läinud. Üks vahe plaanisin endale isegi mütsi hankida, kuid nii hulluks ilmad ei läinud. Täna siis valmistusin juba vaimselt kargeks jaanuari hommikuks, kuid ülikooli poole sammudes pidin nii jope kui kampsuni ära võtma - PALAV! Ilmajaam ütleb küll, et täna oli 17 kraadi sooja, kuid kahtlustan, et temperatuur küündis vähemalt 20 kraadini. Niisiis, mütsi asemel on mul hoopis päikeseprille vaja. Vastupidiselt Eestile, siinne talvepäike tõesti soojendab. Seetõttu ongi tihtipeale nii, et päeval olen särgiväel ning õhtuti käin ringi nagu eskimo.
Kuna tänane ilm oli vapustav, siis tekkis tahtmine jalutama minna. Et mitte palavusest otsi anda viskasin eesti standardite järgi suveriided selga ning jalutasin trammipeatuse poole. Sõitsin peatuseni Port Marianne, ostsin maasikaid ning leidsin istumiseks ilusa paiga veekogu ääres. Sai isegi tasuta Carrefour'i kliendikaardi tehtud, peaks kõikede nende kogunenud kaartide jaoks eraldi hoidja muretsema. Uuesti trammi peale astudes küsis üks vanem härra teed. Tunnen juba end üsna montpellier'llasena, aitan prantslasi endid kohtade leidmisega. Kui sai teada, et olen eestlane, siis ülejäänud 20 min trammisõitu pidin andma aru idabloki riikide eluolu kohta. Jututeemad varieerusid luulest narkootikumideni. Tuli välja, et härra on enam-vähem terve Euroopa läbireisinud. Ja väidetavalt oli tegu luuletajaga. Jah...tema noorusajal jooksid naised ehk poeetidel järel, tänapäeval on asjalood teised.
Peaksin fotoaparaadi samuti talveunest ülesäratama...
