Karaoke?

Lõuna paiku saksa keele kursuselt ühikasse jõudes kostus väljast vali muusika, millele lisandus peagi ka naisvokaal. Kergelt viisist mööda laulev hääl pani arvama, et keegi on enda tuppa karaokesüsteemi muretsenud. Õhtul sotsiolingvistika loengust naastes oli jälle kuulda seda muusikat, mida valjususe tõttu lihtsalt ei saanud ignoreerida. Kuna minu toa kohal pesitsevale elanikule meeldib alati aknast prantsuse räppi lasta, siis eeldasin, et tegu on järjekordse muusikalembese tudengiga. Ja kui kuulsin uuesti seda sama naishäält viisijuppi "Play that funky music white boy..." lõõritamas, sai uudishimu minust jagu ning läksin asja uurima. Astudes meie F korpuse uksest välja, nägin üle tee tantsivat rahvamassi ja neoonvalgust. Tuli välja, et punt Paul Valéry III ülikooli tudengeid tulid bändiga meelelahutust pakkuma. Seadsid tehnika puu alla üles ning panid peo püsti. Lihtsalt kuskil ühiselamute vahelisel muruplatsil. Seda ma küll ei oodanud.

Neoonroheline trummar

Tegelikult oli siiski 2 lauljat

Roosa paljastav võrksärk keskmisel tegelasel

Minu esimene loeng

18. septembri hommikul jõudsin lõpuks oma esimesse loengusse. Uurisime prantsuse keelt lingvistilises plaanis ja ei olnudki šokeeriv kogemus. Vastu suutsin võtta heal juhul  40% professori prantsusekeelsest kõnest, mis tegelikult isegi ületas mu ootused. Kartsin oluliselt hullemat - valmistudes halvimaks, ei saa hiljem eriti pettuda. 

Vaadeldes seda väikest auditooriumi, tekkis tahes tahtmata põhikooli tunne. Ruum oli sisustatud päevinäinud laudadega, mille taha mahtus istuma umbes 7-8 inimest. Nii toolid kui lauad, ime et mitte seinad, olid eelkäijate poolt täis kritseldatud. Terve ruum oligi jaotatud kahte suurde laudade ritta, mis olid hõredalt tudengitega täidetud, kuna grupp ise oli üsna väike - kohalolijaid võis olla ligikaudu 20 ringis. Üllataval kombel olid pooled nendest välismaalased, nagu minagi. Tekkis palju turvalisem tunne. 

Õhkkond ei erinenudki kuigi palju eesti tavapäraste loengute omast - kui õppejõud esitab mingi küsimuse, siis ega keegi sõna võtma ei kipu. Kuid alati on paar julgemat, kes kursuse piinlikust vaikusest päästavad. Aga võib-olla oli see erandlik olukord. Järgmistes loengutes saan näha.

Õppematerjalide koha pealt olid võin nii palju öelda, et meie kasutuses olid õppejõu sõnad, tahvlile kirjutatu ja paar grammatika raamatut, seega mitte väga palju. Mis tähendab, et tuleb raamatukogus ringi tuhnida ning korralikult iseseisvat tööd teha. Õnneks on ülikoolilinnakus mitu suurt raamatukogu, nii et lektüürist puudust ei tohiks tulla. Prantsuse keel tuleb lihtsalt võimalikult kiiresti ja hästi selgeks saada.

Ja lõpetuseks natuke Monoprix' poeketis leiduvaid südantsoojendavaid tooteid:

Koorikleib, tuntud ka kui muffin

Seenepasteet pisikese südamega

Pasteedisüda

Vormileiva aroomiga seemneleib

Kõrvaltänavates

Õppinud eneselegi märkamatult ära kohaliku kõnnaku, mille üks tunnusjooni on tibukõnni sarnased lühikesed sammud, mõtlesin ümbruskonnaga tutvuma minna ning mingisuguse poe ülesotsida. Kuna pidevalt sama teed pidi jalutada ei jaksa, siis põikasin korraks huvi pärast vasakule. Ja avanesid huvitavad vaatepildid. Õhtul jõudsin muuseas ka Carrefour'i poodi.

 

Esimene märk sellest, et läheb põnevaks.

Lemmiktänav perifeerias.

Mälestusmärgi keskel on süda.

Rõdult asjatada on äärmiselt populaarne.

Poodlemistänav boucherie'de, boulangerie'de ja fruiterie'dega.

Kohalik rattaäri.

Maja hoov

Palmide nägemine tekitab siiamaani elevust.

Ja mingi hetk palmitänavassee jõudes tekkis juba tuttav tunne.  Tänava teise otsa jääb trammipeatus.

 Vana hea nurgapood.

Bonjour la France, bonjour Montpellier!

 Alors... väikeste teele sattunud takistuste tõttu jõuab mu esimene sissekanne alles nüüd siia.
  




Kõigest kahe ümberistumisega suudeti mu pagas kuhugi ära unustada - seda ühest Pariisi lennujaamast teise viia ei tohiks ometi üle jõu käiv olla. 

  

Tegelikult jõudsin Montpellier'sse juba 3.septembri õhtul ning tänu paarile abivalmile kohalikule sai tunnikesega ka trammiliiklus, ühika asupaik ning toanumber selgeks.

Järgnevad päevad kulusid kõik rahulikule ringi tormamisele ja olulisemate (info)kohtade kindlaks tegemisele. Sest ega teatud infot, nt kuidas saada netiühendust, on ainult ühel kindlal isikul ja igaühe enda asi on ta üles leida. Tsentraliseeritus selles osas puudub, või parimal juhul on minimaalne. Kuid harjub ära. Jalad saavad niimoodi hästi treenitud.






Mida lähemale jõudsime Vahemerele, seda huvitavamaks muutusid pilvemaastikud.

  
Esimese paari päevaga on kõrv juba üsna harjunud prantsuse keele tajumisega. Kõik asjaajamised alates tee küsimisest lõpetades pangakonto avamisega käib kohalikus keeles ja järjekorras seismisega. Ja isegi kui mõni prantslane tahab eputada oma võõrkeelte oskusega, siis läheb asi lõpuks ikkagi prantsuse keelele tagasi. Nii on mõlemal poolel kergem. Vahel on lihtsalt parem naeratada, noogutada ja vestlusesse targalt mõni ah oui oui ja d'accord  sissepõimida.




Vastupidiselt netis levivale informatsioonile nägin ma Charles de Gaulle'ist Orly'ni sõitmisel täpselt nii palju Pariisi.

 Linna valikuga olen täiesti rahul. Palavusega pean veel natuke harjuma, kuid arhitektuur ja inimeste ellusuhtumine on täpselt mulle meelepärane. Eks ma nüüd aasta jooksul jäädvustan seda piirkonda natuke, pildis ja kirjas.
Ja kui keegi soovib mulle kirju, potte või panne saata, siis olge lahke - sain täiesti isikliku postkasti.