 |
| Kõigest kahe ümberistumisega suudeti mu pagas kuhugi ära unustada - seda ühest Pariisi lennujaamast teise viia ei tohiks ometi üle jõu käiv olla. |
Tegelikult jõudsin Montpellier'sse juba 3.septembri õhtul ning tänu paarile abivalmile kohalikule sai tunnikesega ka trammiliiklus, ühika asupaik ning toanumber selgeks.
Järgnevad päevad kulusid kõik rahulikule ringi tormamisele ja olulisemate (info)kohtade kindlaks tegemisele. Sest ega teatud infot, nt kuidas saada netiühendust, on ainult ühel kindlal isikul ja igaühe enda asi on ta üles leida. Tsentraliseeritus selles osas puudub, või parimal juhul on minimaalne. Kuid harjub ära. Jalad saavad niimoodi hästi treenitud.
 |
| Mida lähemale jõudsime Vahemerele, seda huvitavamaks muutusid pilvemaastikud. |
Esimese paari päevaga on kõrv juba üsna harjunud prantsuse keele tajumisega. Kõik asjaajamised alates tee küsimisest lõpetades pangakonto avamisega käib kohalikus keeles ja järjekorras seismisega. Ja isegi kui mõni prantslane tahab eputada oma võõrkeelte oskusega, siis läheb asi lõpuks ikkagi prantsuse keelele tagasi. Nii on mõlemal poolel kergem. Vahel on lihtsalt parem naeratada, noogutada ja vestlusesse targalt mõni ah oui oui ja d'accord sissepõimida.
 |
| Vastupidiselt netis levivale informatsioonile nägin ma Charles de Gaulle'ist Orly'ni sõitmisel täpselt nii palju Pariisi. |
Ja kui keegi soovib mulle kirju, potte või panne saata, siis olge lahke - sain täiesti isikliku postkasti.
Köögivilja auruti ja mahlapress jäid koju.Kas saadame järgi?
ReplyDeleteKui on tahtmist, siis võite saata jah :)
ReplyDeleteVaadates pilte, siis võib öelda, et linn ei olegi turistilik. Seega omapäraselt huvitav. Puuduvad tüüpilised pesunöörid, mis on majade vahele tõmmatud koos kuivava pesuga. Aeg seisab, isegi kanalis on vesi ära kuivanud. Tänavad on inimtühjad, rahvas peab kas lõunapausi või on mere ääres või on Itaaliasse sööma läinud. Elutegevusest annavad märku grafitid ja vees sulistavad pardid. Sinine taevas, valged majad, meri, päike ja mäed kõik ühekorraga. Vahemere ranniku väikelinnadest on igaüks isesugune ja põnev.
ReplyDeleteSee piirkond on tõesti hetkel kõige sümpaatsem just nende tunnusjoonte pärast, mida sa mainisid. Kuid see on kõigest üks pisike ala Montpellier'st. Kesklinn on hoopis midagi muud. Eks varsti näed.
ReplyDeletePrantslastest õpetajad on vist üldse omaeete nähtus kui lisada juurde nende temperament ja suhtlemisvajadus. Kaasaegse õppe eesmärgiks on kuuldu, nähtu ja loetu rakendamisoskus ning õpetaja rolliks on tekitada arutelu positiivses vaimus. Minu meelest on see hea, sest sel viisil tekib aktiivne koostöö ja suhtlemine, eriti kui grupis on eri rahvusest inimesed koos. Raskeks võib minna neil, kes on suhtlemisaltid ja kel puudub esinemisjulgus. Sajandi alguses oli tagasihoidlikkus voorus, enam mitte. Nüüd pannakse külge silt „saamatu äpu”. Esinemisjulgus võib tulla samm-sammult või pauguga. Ilmar pani mind väiksena esimest korda ratta sadulasse ja lükkas suure hoo sisse. Kolm vene babat laiutasid teel, ajasin keskmise alla, sest ei saanud neist üle ega ümber. Esinemisjulgus tuleb ka pideva teadliku tegutsemisega: panna ennast olukorda, kus saab oma suhtlemisjulgust arendada. Montpellieris on seda väga hea harjutada, sest see ei ole jääv koht. Ja pealegi tunduvad kõik seal iseenesest väga vabad olema . Vaadates neid pilte, siis „see ongi see miski” millest siin puudu jääb- suhtumine, olemine, elamine - seda võetakse nii, et ela ise ja lase teistel ka elada. Mulle meeldib.
ReplyDelete