Jaht sakslastele

 Eile hakkasin jahimeheks, küttisin sakslasi. Küll mitte metsas püssiga, aga peaaegu. Eesmärk oli leida üks sakslane, kes sooviks mulle natuke oma aega pühendada.

 Kõik sai alguse fonoloogia kursuse uurimistööst, mille teemaks valisime (mina ja 2 prantslannat) fonoloogilise saksa keele kirjeldamise. Tähendab, mina tegin ettepaneku ja nemad nõustusid. Kuna ma oma prantsuse keelega veel pikki akadeemilisi tekste kirjutada ei suuda, siis pidin leidma mingisuguse enda jaoks tuntud valdkonna ja antud olukorras juhtus selleks olema saksa keel. Iva on selles, et üks osa uurimistööst hõlmas uuritava keele esindajaga koostöö tegemist. Ehk siis,  pidime leidma ühe sakslase, panema ta saksakeelseid sõnu ettelugema ja seda samal ajal video või heliklipina ülesvõtma. Haarasin võimalusest ning võtsin selle ülesande rõõmuga enda kanda. 

 Jaht algas tegelikult juba 2 nädalat tagasi. Olin kohtunud ja vahetanud kontakte nii mõnegi sakslasega, kuid kuna mu mõistus mängib vahel vingerpusse, ja paneb tegema asju, mis võivad kohati idiootsetena näida, nagu näiteks jätta mikrofon lindistama hakates sisselülitamata, siis polnud mul esmaspäeval neist neljast lindistusest mitte ühtegi esitamiskõlblikku ette näidata. Ja loomulikult polnud ühelgi neil 4 inimesel uueks kohtumiseks aega. Kuna täna pidime töö üle andma, siis hiljemalt teisipäevaks pidi kõigil oma osa tööst valmis olema, et see tänaseks välja printida ja õppejõule esitada. Teistel oli loomulikult kõik ilusti valmis ning  kõik jäi minu taha.

 Niisiis, oli teisepäeva hommik. Suutsin vaid ühe tunni magada, kuna olin hõivatud oma "hukkamisele" mõtlemisega, juhul kui ei suuda õhtuks ühtegi sakslast leida. Ja oli muidki huviatavaid asju, millele mõelda. Lõppes esimene loeng ja alustasin oma jahti. Mõtlesin, et see ei tohiks eriti keeruline olla, kuna tavaliselt on sakslasi kõik kohad täis. Aga nagu ikka: kui on vaja, siis ei pole neid kuskilt võtta. Olin üheteistkümnest seitsmeni ringi jooksnud ja puhtalt otsimisega tegelenud. Käisin tulutult läbi kõik kohad, kust neid tavaliselt leida võiks. Hakkasin juba arvama, et võib-olla toimub väljaspool Montpellier'd mingisugune sakslaste kokkutulek või pidu või midagi muud toredat. Kammisin läbi ülikoolihooned ja -kohvikud, tänavad ning põõsatagused. Stress, stress, stress. Kuid mingi hääl sosistas pidevalt kõrva: "Oona, rahune maha, kõik on hästi. Lihtsalt istu maha, ole rahulikult ja kõik laheneb." Kuna teised grupikaaslased pommitasid lisaks veel sõnumitega, et küsida kui kaugel omadega olen, siis ei teinud see olukorda paremaks ning nii ei suutnud ma kuulata oma sisemist häält. Kõrvad otsisid iga mööduja kõnest saksakeelseid sõnu, silmad otsisid aaria näojooni ja pea mõtles uutele sihtkohtadele, kuhu jalad järgmisena viia võiksid.
 Lõpuks, kui päike juba loojuma hakkas ja mina lootust kaotama hakkasin, otsustasin ülikooli kohvikusse end mõne maiuspalaga kostitama minna, et natukenegi tuju tõsta. Istusin aknaäärsesse lauda ja olin omaette. Lõpetasin jahtimise. Vaatasin aknast välja, vaatlesin ümbrust, tunnetasin viimaseid soojendavaid päikesekiiri ning mõtlesin üksnes oma vaarikakoogile. Kui olin seal umbes pool tundi meditatiivses seisundis istunud, kuulen järsku selja tagant kostuvaid fraase: "Aaach, du sprichst aber gut Deutsch!! Wie lange hast du's schon gelernt?? Bin total begeistert von deinem Niveau!!" Irooniline. Jooksin terve päev ringi ja ei midagi. Istun natukeseks maha ja nad tulevad ise mu juurde. Tuli välja, et tegu oli saksa-prantsuse tandemiga, mis tähendab seda, et nad vestlevad omavahel regulaarselt saksa ja prantsuse keeles ning arendavad seeläbi oma võõrkeeleoskust. Pöörasin ümber ja tegin juttu. Prantslanna ei olnud eriti õnnelik, kui sakslanna mu väidetavalt vaevu märgatava aktsendi üle imestas. Tuli välja et too Karoline-nimeline tudeng on siin prantsuse õpilastele saksa keele abiõpetajaks. Millist inimest veel sellise ülesande jaoks tahta? Saime lindistuse tehtud ja andis isegi oma kontaktid, juhuks kui peaksin tulevikus tema abi vajama.

Loo moraal: ei ole mõtet ringi tuisata ega paanitseda, ükskõik kui pingelise ja stressirohke olukorraga tegu poleks; lihtsalt säilita rahu, istu maha ja kuula, mis kõhutundel sulle öelda on. 

Qui trop se hâte reste en chemin

Ja lõpetuseks natuke teemavälist:

Klubi Rockstore

Võõraste käest kvaliteetpilte ikka ei saa.