Tuesday, April 9, 2013

Kodune juukselõikus

Täna varahommikul, nii viie-kuue paiku, otsustasin endale uue soengu teha. Polnud muidugi elusees kääre sellisel eesmärgil käes hoidnud, kummalisel kombel ei tekitanud see minus aga mingit hirmu. Mis seal ikka - kui untsu läheb, siis küll need kiharad tagasi kasvavad. Või lasen lihtsalt nulliga üle.
Asi on selles, et siin Montpellier's on jube kallis juuksuri juures käia, hinnad algavad 35-40 EUR'st. Võib ka muidugi kuhugi äärelinna araablaste linnaossa seiklema minna, kuid mina neid ei usalda. Hoian ikka kesklinna tuntumate salongide poole. Mu esimene käik jäi jaanuarisse ja kusjuures täpselt vanaaasta õhtule veel.  Lõikuse, blondide salkude värvimise ning soengu eest maksin kokku 80 EUR, see oli veel tudengihind. Kõige hullem oli see, et tulin salongist täesti pettununa tagasi. Sirgete juustega inimesed ikka ei oska tuhkagi lokkis juustega peale hakata. Noor prantslanna küsitles mind küll pool tundi, et mida ja kuidas teha tahan lasta, kuid lõpptulemus nägi midagi muud välja. Sellepärast siis mulle seal šampust pakutigi... Või olgu, soeng vastas mu kirjeldustele, kuid sobis vaid sirgendatud juustele. Ja nende sirgendamisstiil oli ka selline, et võttis juustest igasuguse kohevuse ära. Koju jõudes pesin juuksed ära ning tegin ise aastavahetuseks korraliku soengu, nende üllitisest palju ilusama. Netist tegin veel enne taustauuringut selle koha kohta ning pidavat Montpellier' üks parimaid juuksurisalonge olema, et tegu olevat  lausa artistidega ja mida kõike veel. Ei tea, loomingulisust ma oma lokkides ei näinud. Kõrvalpingis istuva naise soeng oli küll jah moodne ja suurepäraselt sobiv, kuid too oli sirgejuukseline.
Niisiis, täna hommikul asusin ise oma juuste kallale. Enne vaatasin juutuubist terve hulga selleteemalisi videosid ära ning leidsin ühe, peaaegu ideaalse õppevideo: Long Layer Haircut on Curly Wavy Hair: http://www.youtube.com/watch?v=Yx7YYTqGex8 . Panin selle tööle ning püüdsin samaaegselt kõike kaasa teha.
Tööriistad. Käärid ja kammi ostsin mõne euroga  supermarketist.
Tund või kaks jamasin esimese etapiga - kui just silmi kukla taga pole, siis on ikka jube keeruline juuksed korrektselt ära jagada ning tagaosa lõikama hakata. Selleks ajaks, kui ma lõpuks kõige alumise kihi lõigatud sain, olin juukseid vähemalt oma 5 korda uuesti ja uuesti märjaks teinud. Järgmist etappi nähes tuli tõsine ahastus peale - kuidas ma KÕIKE seda ISE teha peaksin suutma!? Viskasin käärid nurka ja istusin maha. Siis suundusn tagasi peegli ette, võtsin kõige pealmise salgu pealaelt ning lõikasin lihtsalt pool ära. Pole siin midagi end tagasi hoida. Teadsin, kui sügavasse järku lõigata tahan, kuid polnud aimugi kuidas seda nii teha, et asi lõpuks enam-vähem esteetiline välja näeks. Kujutasin vaimusilmas ette, millist nägu juuksur teeks, kui nüüd oma uut "soengut" kohendama läheksin. Sellepeale viskasin käärid teiskordselt nurka ning püüdsin mõtted mujale viia. Aga no kuidas sa mõtled muule, kui keset pead mingi poolik salgujupp ilutseb. Hakkasin siis mõttes kõiki nähtud videosid "monteerima", et saada kokku üks korralik instruktsioon oma visioonile. 
Seejärel läksin taaskord peegli ette, võtsin appi oma mini-taskupeegli ning hakkasin otsast pihta. Trimmisin kõige peale nägu raamiva juusteosa ära, korrigeerisin alumist juustekihti, seejärel suundusin oma pooliku salgu juurde ning kujundasin eneselegi teadmata moel omamoodi soengu. Mingi hetk hakkas looma - siis, kui otsustasin juukseid hoopis kuivalt kujundama hakata. Lõikasin ja lõikasin ja lõikasin kuni lõpuks kella 11 paiku peeglisse vaadates olin täitsa üllatunud - parem versioon kui tolle prantslanna loodu. Olgu, ta muidugi tegi kõik korralikult sümmeetriliseks jne, aga eks ma olengi natuke kunsti-inimene, sain nüüd vastava asümmeetriliselt kunstipärase soengu. Tagant see natuke naljakas on, aga ei näe selles probleemi. Kõnnin julgelt mööda tänavaid. Olengi omapärane.
                                                                       
Paaarisentimeetristest järkudest said 30 cm järgud





Kui olin soenguga valmis, hakkas ninast verd jooksma. Pingelised 5 tundi tegid oma töö. 


Tuesday, April 2, 2013

Kevadekuulutajad

Mõtlesin täna ülikooli vastas asuva kiirtoidusöögikoha Quick' menüüga tutvumas käia. Saagiks oli beekoniburgeri eine, mis osutuks isegi üllatavalt maitsvaks. Toit paberkotis ning asusin kodu poole teele. Jõudsin vaevalt esimesest ülekäigukohast mööduda, kui mingi auto mu kõrval peatas. Kõrvalistmel olev noormees pistis pea aknast välja ja hüüdis "Vabandage, neiu...!". Arvasin, et tüübid tahavad teed küsida või midagi säärast. Kummardasin siis akna poole, et kuulata, mis neil mureks on. Esimese raksuga ei saanud üldse aru, mida ta teada tahtis. Mingi jube prantsuse slängi tuli tal suust. Palusin korrata. Süütu naeratuse saatel lausus ta veelkord oma küsimuse: "Ega te juhuslikult marihuaanat osta ei taha?". Ma kukkusin sellise ootamatu küsimuse peale lihtsalt naerma, kuna neil vasekestel polnud aimugi kelle peale nad oma aega raiskasid: joogatajast karsklasega, kes igasugusest suitsetamisest kaarega mööda käib. Vastasin viisakalt "Ei, aitäh" ning jätkasin oma teekonda. Järgmise valgusfoori juures jõllitas sama tüüp aknast välja ning soovis head isu. Tänasin ja marssisin edasi. Terve tee naersin veel selle seiga üle.
Kui sügisel kohalikud jutustasid, kuidas Montpellier on Prantsusmaa kanepipealinn, siis oli mul seda esialgu raske uskuda. Aja möödudes avanesid mu silmad. Seda kraami on mulle siin juba korduvalt üritatud müüa, kuid iga kord tuleb see sellegipoolest üllatusena. Ei ole harjunud, et siin see nii avalikult käib. Just mõni nädal tagasi olin sarnases olukorras: kõndisin  Polygone'i kaubakeskuse poole ning paremat kätt teel karjus üks tüüp "Kes tahab kanepit osta?  Kes tahab kanepit osta? Neiu, te ei soovi...?". Nagu turul. Ei teinud neist välja, mul olid muud mõtted peas. Siis talvel mingi aeg trammi peatuses oodates tuli järjekordne diiler ligi. Algul küsis mu nime, kust pärit olen, millega tegelen...jättis mulje, nagu tahaks niisama juttu ajada. Ainult et järgmiseks küsimuseks tuli: "Ega te suitsetamismaterjali ei soovi?". Ma sellepeale, et "Tänan, ei. Ei suitseta."     Leppis esialgu mu vastusega ning kadus kuhugi ära. Paari minuti pärast ilmus tagasi (kuulis enne et ootan üht sõpra) ning tahtis teada ega tema midagi osta ei taha, et ma nüüd tean, kust teda leida. Naersin tüübi järjepidevuse üle ning kõndisin eemale. Uskumatu lihtsalt. 
Marihuaania sihtgrupiks on tudengid, misttõttu siis ka mina nende silmes potensiaalne klient olen. Ütle veel, et õpid ülikoolis. Määritakse teab mida pähe.

Jõuluturu tänav, tuntud ka kui kanepitänav