Bartselona

Möödunud laupäeva õhtul lahkus viimane hea sõber siit Vert Bois'st Itaaliasse, et saada kätte oma magistri kraad ning seejärel jooga õpetaja kursustele minna. Tundub tõesti, et vaid mina olengi jäänud siia, nende prantslaste keskele. Kellega ma nüüd koos joogat teen? Tekkis tahtmine korraks kuhugi ära sõita. Oleksin heameelega temaga Itaaliasse kaasa läinud- bussiga saab Bolognasse kõigest 40EUR'ga...

Ühika bande, vasakult: USA, Ukraina, Itaalia, India, Eesti

Mu kreeklased

Kõik läinud

Läksin siis skaipima ja muusikat kuulama, et oma hetkelist kurbust leevendada. Ja siis kell 3 varahommikul sain kõne ühelt oma ühikakaaslaselt :" Oona, me lähme 10 min pärast autoga Bartselonasse. Tuled ka?". Ideaalse ajastusega soovide täitumine. Ühtaegu õnnelik ja vihane - kes annab tüdrukule vaid 10 min aega, et end reisiks valmis panna!? Tegin arvatavasti isikliku kiirusrekordi selles osas.

Kuigi Bartselona asub Montpellier's vaid 300 km kaugusel, venis meie sõit arvatust pikemaks - piiripunktis võeti meie auto kõrvale, nii nagu kõikide teise noorte autod. Kitarrimängu saatel kõrvaletõmmates ei oodanud keegi, et autojuht oli oma load teise jaki tasku unustanud. Mõtlesin algul, et see on mingi nali, aga ei. Lube polnud. Jäime siis ootama, mis edasi saab. Kolm tundi ootasime. Vähemalt nägin päikesetõusu Hispaanias. Lõpuks tuli siis üks politseinikest ja teatas, et kõik on korras - paar kõnet Prantsusmaale ja lubade olemasolu tehti kindlaks, juht trahvist muidugi mööda ei pääsenud. Ja kõige iroonilisem - autos istus lisaks veel 2 inimest, kellel OLID load kaasas. Oleks siis kohe ülekontrollinud ja õige inimene rooli istunud, aga ei.

Kella 9 paiku jätkus meie sõit. Oli jäänud vaid 60 km Bartselonani. Kitarri saatel lauluviisi taas ülesvõttes tervitasid meid  peagi palmid, laiad tänavad, soe päike ja lõunamaine arhitektuur. Kuna tegu oli pühapäevaga, siis oli kogu linn jalutajaid täis, olgu siis turistid või kohalikud. Auto pargitud, oli vaja leida hommikosöögi koht. Kahjuks oli vaid McDonalds avatud. Aga kuna ei olnud eelmisest õhtust saati söönud, siis kõlbas enamvähem kõik. Kõhud täis ning seejärel linna peale.

Õhtu poole hakkasime tagasi liikuma. Piiri peale jõudes võeti meie auto jällegi kõrvale. Seekord lubadega juht roolis, oli vaja vaid ID-kaardid ette näidata. Vaatasid siis minu kaarti ja imestasid, et eestlanna...!? Mõtlesin juba, et mulle hakatakse taustauuringut tegema ja istume seal jälle 3 tundi, aga õnneks saime paari minuti pärast minema. Seekord läks libedamalt.

Lõuna-Prantsusmaa maastik on ikka imeline, pea terve tee saime näha vaadet: Vahemeri paremal, mäed ning loodus vasakul.