Rannaelamused

Möödunud nädalal võtsin end kokku ja läksin randu otsima, neid on siin mitmeid. Ikkagi Vahemere-äärne piirkond. Kuulu järgi pidavat trammiga nr 3 lõpp-peatusesse sõitma ja sealt saamast bussi peale minema. Väidetavalt pidi bussile ka Montpellier' ühistranspordi kaardiga saama. Tegin siis nii nagu öeldud: sõitsin viimasesse peatusesse Étang de l'or, tulin trammilt maha ja nägingi kohe paremat kätt bussi seismas. Tegu oli nr 131'ga, kuid uksel oli silt, et seal ühistranspordi kaart ei kehti. Ei olnud tahtmist 1,50 EUR sõidu eest maksta, eriti veel kui ei tea üldse kuhu sõita või kus maha tulla. Hakkasin siis hoopis jala minema, vastutulevate inimeste järgi. Tegu oli õhtuse ajaga ning kõik rannalised olid tagasiteel. 

Pärast 20 min kõndi hakkasin vaikselt hooneid nägema. Peatusin sillal, et vaatepilti jäädvustada. 

Samal ajal tuli üks noorte kamp minu käest küsima, et kuhu rand jääb. Jäid imeliku näoga vaatama, kui kuulsid, et olen samuti siin esimest korda ja et mul pole vähimatki aimu kuhu meie ühine sihtpunkt jääb. Võib-olla arvasid, et teen nalja... 

Jätkasin siis oma teekonda, jälgisin jällegi kuhu suunas inimesed lähevad või õigemini, kust nad tulevad. Jõudsin rõõmsalt sildini Palavas-les-Flots, mis oligi otsivata ranna nimi. Mõtlesin kergendusega, et ega see rand siit kaugele jääda ei saa, kui juba sildini olen jõudnud. Sildist paar meetrit edasi algasid nr 131 peatused, hakkasin neid järgima. Kõndisin ja kõndisin, aga randa ei kuskil. Kui  olin juba oma poolteist tundi jalutanud, siis olin juba üsna kindel, et olen valesse suunda läinud. Otsustasin aga järgmise bussipeatuseni kõndida ning sealt edasi mõelda. Bussipeatused ju siin samas, kus see rand siis on!? Seisin siis hetke peatuses, kui märkasin vasakut kätt merd. Pöörasin uudishimust vasakut kätt jäävale teele ning ennäe - liivarand vaatab kaugelt vastu. Kergendunult tormasin otse edasi. 

Istusin samale kõnnitee servale maha, jalad üle tee ääre ning katsusin jalaga liiva. Eelistan siiski Kauksi kollakaspruuni jämedateralist liiva, kui siinset valget tolmusegast liiva. Jalad määrib ära...Paar lonksu vett ja tuul juustes, nautisin rahulikku mere-äärset õhkkonda purjetajate ja surfaritega. Ei olnud tahtmist kuhugi liikuda. Jäin mõneks ajaks kohta vaatlema.  

Eesmärk polnud veel aga täidetud - pidin leidma üles Palavas'e restorani piirkonna, kuna suveks on seal tõenäoline mõni tööots leida. Kõndisin mööda rannapromenaadi ning peagi jõudsingi kohale. 

Randa saab ka kõrgemalt vaadelda

Kanal restoranide-kohvikutega

 Tegin kaks tiiru kanalile peale ning otustasin bussiga tagasi sõita. Järgmine kord pean spordijalanõud jalga panema, siis lähen jala tagasi ka. Väidetavalt pidi buss nr 131 aga suveks oma süsteemi muutma ja siis saab ka ühistranspordi kaardiga sõita. Eks ma siis juunis kõik need kaks nädalat ainult 131'ga sõidangi. Ilmad võiksid aga soojemaks minna, hetkel ei suuda veel end tuulises rannas oma värskelt ostetud päevitusriiete peale võtta. 

Veel huvitavaid pilte internetiavarustest Palavas-les-Flots'st:

Kodune juukselõikus

Täna varahommikul, nii viie-kuue paiku, otsustasin endale uue soengu teha. Polnud muidugi elusees kääre sellisel eesmärgil käes hoidnud, kummalisel kombel ei tekitanud see minus aga mingit hirmu. Mis seal ikka - kui untsu läheb, siis küll need kiharad tagasi kasvavad. Või lasen lihtsalt nulliga üle.

Asi on selles, et siin Montpellier's on jube kallis juuksuri juures käia, hinnad algavad 35-40 EUR'st. Võib ka muidugi kuhugi äärelinna araablaste linnaossa seiklema minna, kuid mina neid ei usalda. Hoian ikka kesklinna tuntumate salongide poole. Mu esimene käik jäi jaanuarisse ja kusjuures täpselt vanaaasta õhtule veel.  Lõikuse, blondide salkude värvimise ning soengu eest maksin kokku 80 EUR, see oli veel tudengihind. Kõige hullem oli see, et tulin salongist täesti pettununa tagasi. Sirgete juustega inimesed ikka ei oska tuhkagi lokkis juustega peale hakata. Noor prantslanna küsitles mind küll pool tundi, et mida ja kuidas teha tahan lasta, kuid lõpptulemus nägi midagi muud välja. Sellepärast siis mulle seal šampust pakutigi... Või olgu, soeng vastas mu kirjeldustele, kuid sobis vaid sirgendatud juustele. Ja nende sirgendamisstiil oli ka selline, et võttis juustest igasuguse kohevuse ära. Koju jõudes pesin juuksed ära ning tegin ise aastavahetuseks korraliku soengu, nende üllitisest palju ilusama. Netist tegin veel enne taustauuringut selle koha kohta ning pidavat Montpellier' üks parimaid juuksurisalonge olema, et tegu olevat  lausa artistidega ja mida kõike veel. Ei tea, loomingulisust ma oma lokkides ei näinud. Kõrvalpingis istuva naise soeng oli küll jah moodne ja suurepäraselt sobiv, kuid too oli sirgejuukseline.

Niisiis, täna hommikul asusin ise oma juuste kallale. Enne vaatasin juutuubist terve hulga selleteemalisi videosid ära ning leidsin ühe, peaaegu ideaalse õppevideo: Long Layer Haircut on Curly Wavy Hair: http://www.youtube.com/watch?v=Yx7YYTqGex8 . Panin selle tööle ning püüdsin samaaegselt kõike kaasa teha.

Tööriistad. Käärid ja kammi ostsin mõne euroga  supermarketist.

Tund või kaks jamasin esimese etapiga - kui just silmi kukla taga pole, siis on ikka jube keeruline juuksed korrektselt ära jagada ning tagaosa lõikama hakata. Selleks ajaks, kui ma lõpuks kõige alumise kihi lõigatud sain, olin juukseid vähemalt oma 5 korda uuesti ja uuesti märjaks teinud. Järgmist etappi nähes tuli tõsine ahastus peale - kuidas ma KÕIKE seda ISE teha peaksin suutma!? Viskasin käärid nurka ja istusin maha. Siis suundusn tagasi peegli ette, võtsin kõige pealmise salgu pealaelt ning lõikasin lihtsalt pool ära. Pole siin midagi end tagasi hoida. Teadsin, kui sügavasse järku lõigata tahan, kuid polnud aimugi kuidas seda nii teha, et asi lõpuks enam-vähem esteetiline välja näeks. Kujutasin vaimusilmas ette, millist nägu juuksur teeks, kui nüüd oma uut "soengut" kohendama läheksin. Sellepeale viskasin käärid teiskordselt nurka ning püüdsin mõtted mujale viia. Aga no kuidas sa mõtled muule, kui keset pead mingi poolik salgujupp ilutseb. Hakkasin siis mõttes kõiki nähtud videosid "monteerima", et saada kokku üks korralik instruktsioon oma visioonile. 

Seejärel läksin taaskord peegli ette, võtsin appi oma mini-taskupeegli ning hakkasin otsast pihta. Trimmisin kõige peale nägu raamiva juusteosa ära, korrigeerisin alumist juustekihti, seejärel suundusin oma pooliku salgu juurde ning kujundasin eneselegi teadmata moel omamoodi soengu. Mingi hetk hakkas looma - siis, kui otsustasin juukseid hoopis kuivalt kujundama hakata. Lõikasin ja lõikasin ja lõikasin kuni lõpuks kella 11 paiku peeglisse vaadates olin täitsa üllatunud - parem versioon kui tolle prantslanna loodu. Olgu, ta muidugi tegi kõik korralikult sümmeetriliseks jne, aga eks ma olengi natuke kunsti-inimene, sain nüüd vastava asümmeetriliselt kunstipärase soengu. Tagant see natuke naljakas on, aga ei näe selles probleemi. Kõnnin julgelt mööda tänavaid. Olengi omapärane.

                                                                       

Paaarisentimeetristest järkudest said 30 cm järgud

Kui olin soenguga valmis, hakkas ninast verd jooksma. Pingelised 5 tundi tegid oma töö. 

Kevadekuulutajad

Mõtlesin täna ülikooli vastas asuva kiirtoidusöögikoha Quick' menüüga tutvumas käia. Saagiks oli beekoniburgeri eine, mis osutuks isegi üllatavalt maitsvaks. Toit paberkotis ning asusin kodu poole teele. Jõudsin vaevalt esimesest ülekäigukohast mööduda, kui mingi auto mu kõrval peatas. Kõrvalistmel olev noormees pistis pea aknast välja ja hüüdis "Vabandage, neiu...!". Arvasin, et tüübid tahavad teed küsida või midagi säärast. Kummardasin siis akna poole, et kuulata, mis neil mureks on. Esimese raksuga ei saanud üldse aru, mida ta teada tahtis. Mingi jube prantsuse slängi tuli tal suust. Palusin korrata. Süütu naeratuse saatel lausus ta veelkord oma küsimuse: "Ega te juhuslikult marihuaanat osta ei taha?". Ma kukkusin sellise ootamatu küsimuse peale lihtsalt naerma, kuna neil vasekestel polnud aimugi kelle peale nad oma aega raiskasid: joogatajast karsklasega, kes igasugusest suitsetamisest kaarega mööda käib. Vastasin viisakalt "Ei, aitäh" ning jätkasin oma teekonda. Järgmise valgusfoori juures jõllitas sama tüüp aknast välja ning soovis head isu. Tänasin ja marssisin edasi. Terve tee naersin veel selle seiga üle.

Kui sügisel kohalikud jutustasid, kuidas Montpellier on Prantsusmaa kanepipealinn, siis oli mul seda esialgu raske uskuda. Aja möödudes avanesid mu silmad. Seda kraami on mulle siin juba korduvalt üritatud müüa, kuid iga kord tuleb see sellegipoolest üllatusena. Ei ole harjunud, et siin see nii avalikult käib. Just mõni nädal tagasi olin sarnases olukorras: kõndisin  Polygone'i kaubakeskuse poole ning paremat kätt teel karjus üks tüüp "Kes tahab kanepit osta?  Kes tahab kanepit osta? Neiu, te ei soovi...?". Nagu turul. Ei teinud neist välja, mul olid muud mõtted peas. Siis talvel mingi aeg trammi peatuses oodates tuli järjekordne diiler ligi. Algul küsis mu nime, kust pärit olen, millega tegelen...jättis mulje, nagu tahaks niisama juttu ajada. Ainult et järgmiseks küsimuseks tuli: "Ega te suitsetamismaterjali ei soovi?". Ma sellepeale, et "Tänan, ei. Ei suitseta."     Leppis esialgu mu vastusega ning kadus kuhugi ära. Paari minuti pärast ilmus tagasi (kuulis enne et ootan üht sõpra) ning tahtis teada ega tema midagi osta ei taha, et ma nüüd tean, kust teda leida. Naersin tüübi järjepidevuse üle ning kõndisin eemale. Uskumatu lihtsalt. 

Marihuaania sihtgrupiks on tudengid, misttõttu siis ka mina nende silmes potensiaalne klient olen. Ütle veel, et õpid ülikoolis. Määritakse teab mida pähe.

Jõuluturu tänav, tuntud ka kui kanepitänav

Bartselona

Möödunud laupäeva õhtul lahkus viimane hea sõber siit Vert Bois'st Itaaliasse, et saada kätte oma magistri kraad ning seejärel jooga õpetaja kursustele minna. Tundub tõesti, et vaid mina olengi jäänud siia, nende prantslaste keskele. Kellega ma nüüd koos joogat teen? Tekkis tahtmine korraks kuhugi ära sõita. Oleksin heameelega temaga Itaaliasse kaasa läinud- bussiga saab Bolognasse kõigest 40EUR'ga...

Ühika bande, vasakult: USA, Ukraina, Itaalia, India, Eesti

Mu kreeklased

Kõik läinud

Läksin siis skaipima ja muusikat kuulama, et oma hetkelist kurbust leevendada. Ja siis kell 3 varahommikul sain kõne ühelt oma ühikakaaslaselt :" Oona, me lähme 10 min pärast autoga Bartselonasse. Tuled ka?". Ideaalse ajastusega soovide täitumine. Ühtaegu õnnelik ja vihane - kes annab tüdrukule vaid 10 min aega, et end reisiks valmis panna!? Tegin arvatavasti isikliku kiirusrekordi selles osas.

Kuigi Bartselona asub Montpellier's vaid 300 km kaugusel, venis meie sõit arvatust pikemaks - piiripunktis võeti meie auto kõrvale, nii nagu kõikide teise noorte autod. Kitarrimängu saatel kõrvaletõmmates ei oodanud keegi, et autojuht oli oma load teise jaki tasku unustanud. Mõtlesin algul, et see on mingi nali, aga ei. Lube polnud. Jäime siis ootama, mis edasi saab. Kolm tundi ootasime. Vähemalt nägin päikesetõusu Hispaanias. Lõpuks tuli siis üks politseinikest ja teatas, et kõik on korras - paar kõnet Prantsusmaale ja lubade olemasolu tehti kindlaks, juht trahvist muidugi mööda ei pääsenud. Ja kõige iroonilisem - autos istus lisaks veel 2 inimest, kellel OLID load kaasas. Oleks siis kohe ülekontrollinud ja õige inimene rooli istunud, aga ei.

Kella 9 paiku jätkus meie sõit. Oli jäänud vaid 60 km Bartselonani. Kitarri saatel lauluviisi taas ülesvõttes tervitasid meid  peagi palmid, laiad tänavad, soe päike ja lõunamaine arhitektuur. Kuna tegu oli pühapäevaga, siis oli kogu linn jalutajaid täis, olgu siis turistid või kohalikud. Auto pargitud, oli vaja leida hommikosöögi koht. Kahjuks oli vaid McDonalds avatud. Aga kuna ei olnud eelmisest õhtust saati söönud, siis kõlbas enamvähem kõik. Kõhud täis ning seejärel linna peale.

Õhtu poole hakkasime tagasi liikuma. Piiri peale jõudes võeti meie auto jällegi kõrvale. Seekord lubadega juht roolis, oli vaja vaid ID-kaardid ette näidata. Vaatasid siis minu kaarti ja imestasid, et eestlanna...!? Mõtlesin juba, et mulle hakatakse taustauuringut tegema ja istume seal jälle 3 tundi, aga õnneks saime paari minuti pärast minema. Seekord läks libedamalt.

Lõuna-Prantsusmaa maastik on ikka imeline, pea terve tee saime näha vaadet: Vahemeri paremal, mäed ning loodus vasakul.

Jaanuar!?

  Ma ei saa aru, mis toimub. See siin ei saa praegu jaanuar olla. Hommikul kodust lahkudes panin ilusti soojalt riidesse, sest viimasel ajal on üsna külmaks läinud. Üks vahe plaanisin endale isegi mütsi hankida, kuid nii hulluks ilmad ei  läinud. Täna siis valmistusin juba vaimselt kargeks jaanuari hommikuks, kuid ülikooli poole sammudes pidin nii jope kui kampsuni ära võtma - PALAV! Ilmajaam ütleb küll, et täna oli 17 kraadi sooja, kuid kahtlustan, et temperatuur küündis vähemalt 20 kraadini. Niisiis, mütsi asemel on mul hoopis päikeseprille vaja. Vastupidiselt Eestile, siinne talvepäike tõesti soojendab. Seetõttu ongi tihtipeale nii, et päeval olen särgiväel ning õhtuti käin ringi nagu eskimo. 

  Kuna tänane ilm oli vapustav, siis tekkis tahtmine jalutama minna. Et mitte palavusest otsi anda viskasin eesti standardite järgi suveriided selga ning jalutasin trammipeatuse poole. Sõitsin peatuseni Port Marianne, ostsin maasikaid ning leidsin istumiseks ilusa paiga veekogu ääres. Sai isegi tasuta Carrefour'i kliendikaardi tehtud, peaks kõikede nende kogunenud kaartide jaoks eraldi hoidja muretsema. Uuesti trammi peale astudes küsis üks vanem härra teed. Tunnen juba end üsna montpellier'llasena, aitan prantslasi endid kohtade leidmisega. Kui sai teada, et olen eestlane, siis ülejäänud 20 min trammisõitu pidin andma aru idabloki riikide eluolu kohta. Jututeemad varieerusid luulest narkootikumideni. Tuli välja, et härra on enam-vähem terve Euroopa läbireisinud. Ja väidetavalt oli tegu luuletajaga. Jah...tema noorusajal jooksid naised ehk poeetidel järel, tänapäeval on asjalood teised.  

  Peaksin fotoaparaadi samuti talveunest ülesäratama...

  

Il neige?

Olin just tunnistajaks ajaloolisele hetkele. Väidetavalt juhtub see iga 20 aasta tagant ja tundub, et täna pärastlõunal jõudis see hetk kätte. Kell 15:02 kerisin oma aknakatte üles ja pidin vaatepilti nähes pikali kukkuma - sadas LUND. Suu ammuli vahtisin tükk aega aknast välja, olemaks kindel , et ikka ärkvel olen. Uskuma hakkasin aga alles siis, kui neid raskeid märgu lumehelbeid oma näol tundsin. Ja ma polnud ainuke üllatunud inimene. Igal pool oli kuulda hõikeid :"See pole võimalik!! Saad sa aru, lund sajab!?LUMI"jne. Tõi paratamatult muige näole. Rõõmu jagus küll kahjuks vaid kuskil pooleks tunniks, kuid siiski. Elamus missugune.

Pildilt pole küll tuhkagi aru saada, kuid teadke, et need vihmapiisa taolised sademed olid lumehelbed. Maapinnale ei jäänud midagi alles.

Prantslastest...

 Mulle meeldib prantsuse keel, isegi väga. Kuid selle kõnelejad on omaette teema. Võib-olla on asi üksnes minus, kuid kohati ajavad nad mind lihtsalt hulluks. Mõistan, et kogule rahvale ei saa panna külge üldistavat silti, kuid olen märganud siinsetes asukates teatud ühiseid jooni. Kuna tegelen lingvistikaga, siis on järgnevad näited just keeleteemalised. Ja meelelahutuseks lisan ka pilte erinevatest õhtutest.

Vasakult: prantslane, hispaanlane, prantslane, eestlane, kreeklane. Kohas nimega O'Sullivan's. Tegu oli Beaujolais veini peoga.

 1. Prantslased ei salli, kui keegi teeb prantsuse keele rääkimisel või kirjutamisel vigu. Olgu tegu kas välismaalase või teise prantslasega, keegi ei saa selles osas allahindlust. Näiteks ühel õhtul kohtusime grupi inimestega, kus osad olid välismaalased ja osad prantslased. Nii kui välismaalased suu lahti tegid, pidid seda ka prantslased tegema, sest noh keelelisi vigu tuleb kohe sealsamas parandada, mis sest et inimesed kohtusid üksteisega esimest korda. Iseenesest on väga tore, et tasuta keeletunde antakse, kuid selline asi võtab igasuguse mugavustunde ära ja lõpuks ei tahagi enam midagi öelda, kuna niikuinii iga järgnev lause saab olema vigane. Nendega kirjavahetuse pidmine on veel hullem, sest siis on kõik vead hästi nähtavad. Minu jaoks on see igatahes närvide mäng. Kui nad ei tooks IGA kord KÕIKI mu keelelisi vigu välja, siis saaksime isegi korraliku vestluse maha peetud. Saan aru, et nad tahavad vaid aidata (kui tegu pole just lapsepõlves ortograafia poolt traumeeritud prantslasega, kes oma ebakindlust minu peal välja elab) kuid üldiselt võiks siiski oodata, kuni keegi neilt reaalselt abi küsib. Juhul kui ma mingit väljendit ei tea või teatud sõna ei oska pöörata ja kui keegi parasjagu ligiduses on, siis ikkagi küsin nõu ja lasen neil end natuke õpetada. Kuid muudel juhtudel, palun laske mul lihtsalt rahulikult rääkida. 

Kreeklaste pidu kohas nimega Point Zéro.

Osad on rohkem elevil kui teised. Oleks tegu eestlaste peoga, oleksin ma ka elevil.

 2. Prantslastel puudub teatud asjade suhtes empaatiavõime. Näiteks kui pean ühega nendest vestlust ja ei saa ta jutust päris hästi aru ning kui korrata palun, siis ei püüa ta end sugugi lihtsamalt, aeglasemalt ega arusaadavamalt väljendada, vaid laseb samamoodi edasi. Ta teab väga hästi, et ma ei räägi prantsuse keelt emakeelena, aga see pole ju mingi argument. Ilmselgelt pole ma lihtsalt prantsuse keele tundides korralikult tähelepannud.  Huvitav on muidugi ka asjaolu, et ükski prantslane ei imesta selle üle, kui mingi teisest rahvusest inimene tema keelt valdab. Isegi sakslased suudavad hinnata teise inimese vaeva õppida ära saksa keel, samas kui prantslased seda täiesti iseenesestmõistetavaks peavad. Olgu, olgu, prantsue keel on EU keel, kuid siiski. Kuidas saavad nad selles osas nii nartsissistlikud olla?

Teel lokaali nimega Vodka Bar.

 3. Prantslased ülehindavad kõvasti oma võõrkeeleoskust. Kui kuuled prantslast väitmas, et ta räägib näiteks inglise või saksa keelt, siis tuleb sellesse väga kriitiliselt suhtuda. Võtan siin näiteks saksa keele tunde ja valisin spetsiaalselt kõige kõrgema tasemega kursuse - baka kolmanda aasta edasijõudnute grupi- et näha, mis olukord on. Uskusin siiralt, et grupikaaslased suudavad vähemalt enam-vähem suhelda saksa keeles, kuid esimese loengu alguses oli šveitslannast õppejõud sunnitud üle küsima, kas kõik ikka saavad aru, mida ta just saksa keeles ütles. Enamik noogutas. Rõhutan, enamik. Järgnevad loengud nägid välja sellised, et grupitöödes pidin tegema saksa-prantsuse-saksa tõlget, sest inimesed ei saanud aru, mida õppejõud oli eelnevalt rääkinud, milles seisnes õppejõu poolt antud ülesanne ja veel vähem sellest, millest kättejagatud lehtedel olev tekst rääkis. Kuidas saavad nad valida aineks saksa keel edasijõudnutele? Pettumus. Ja ma ei taha teada, mis tasemel räägitakse inglise keelt juuksurisalongides, mille vaateakendel ripub silt "Here we speak english".

Halloween Roskstore'is. Ilmselgelt on taustal olev härra segaduses.

Halloween Montpellier' tänavatel

 3. Aktsent ja päritolu määrab ära inimese staatuse siinses ühiskonnas. Võib-olla on see veidi karmilt öeldud, kuid nii olen ma asjast aru saanud. Olime näiteks ühel peol, kus suuremalt jaolt olid kõik prantslased. Astusime uksest sisse, nagu kord ja kohus "musitasime" kõik läbi ja püüdsime massi sulanduda. Mingi hetk tuli ligi üks prantslane, et joogipoolist pakkuda. Minu esimese sõna peale küsis ta kohe, et kas ma tulen Hispaaniast ja kadus sama kiirelt kuhugi kööki, kindlasti midagi väga olulist tegema. Ei ole päris kindel, mida sellest arvata.  Ühel teisel korral olime kutsutud mingile teisele peole. Olime jällegi kõik välismaalased (leidus isegi üks soomlane) ja paar prantslast. Sisenesime peoruumi, kus saime vist oma 5 minutit viibida, kui peremees meie prantslastest esindajatele teatas, et meie, välismaalased, peame lahkuma, kuid prantslased võivad  soovi korral jääda. Püüdis selgitada, et see koht ei kuulu talle ja et ta püüab lihtsalt korda majas hoida. Nojah siis. Kui ei sobi, siis ei sobi. Ja selliseid näiteid on veel ja veel. Prantslasi, või vähemalt minuealisi tudengeid oleks justkui  ksenofoobia tabanud.

Ledsin enda näo ükspäev Facebookist. Point Zéro.

 4. Prantslastele meeldib suvalistega tühjast-tähjast rääkida, kuid kuhugi siseringi on küllaltki raske pääseda. Meie prantsuse keele õppejõud soovitas näiteks eksamiteks valmistumiseks prantslastest kursusekaaslastega juttu teha, et nendega koos õppida, neilt materjale võtta, eksami ja aine kohta küsimusi küsida jne. Iseenesest mõistlik nõuanne, kuid mida teha, kui sind lihtsalt ei võeta gruppi vastu? Olen kuulnud nii mõneltki, kuidas prantslased lihtsalt ei suhtle välismaalastega, kuigi nood teevad omalt poolt pingutusi, et mingisugunegi kontakt saavutada. Viisakuste vahetamisest edasi ei jõuta. Õppejõud tunnistas isegi, et ega prantslased ise teisest rahvusest inimese vastu huvi ei tunne, et esimene samm peab igal juhul välismaalase poolt tulema. Kuid tundub, et see huvi ei pruugigi kunagi tulla, ka mitte pärast enda tutvustamist ega väikest vestlust. Kummaline. Oleme ignoreeritud põhjusel, et oleme välismaalased.

Australian Bar

  Loodan väga, et kõik see kehtib vaid Montpellier' Paul-Valéry III ülikooli tudengite kohta. Kui tegelikult natuke järgi mõelda, siis ainukesed prantslased, kellega hästi läbi saan ongi pärit Pariisist või mõnest muust regioonist. Isegi Marseille' elanikud olid hoopis teistsuguse suhtumisega kui siinsed inimesed. Ja üleüldse olen tähele pannud, et  kõige paremini klikkab mul sakslaste, itaallaste ja kreeklastega. Huvitav.

Rockstore'i ees. Tundmatu tänavalt ikka ei oska pilti teha.