Prantslastest...

 Mulle meeldib prantsuse keel, isegi väga. Kuid selle kõnelejad on omaette teema. Võib-olla on asi üksnes minus, kuid kohati ajavad nad mind lihtsalt hulluks. Mõistan, et kogule rahvale ei saa panna külge üldistavat silti, kuid olen märganud siinsetes asukates teatud ühiseid jooni. Kuna tegelen lingvistikaga, siis on järgnevad näited just keeleteemalised. Ja meelelahutuseks lisan ka pilte erinevatest õhtutest.

Vasakult: prantslane, hispaanlane, prantslane, eestlane, kreeklane. Kohas nimega O'Sullivan's. Tegu oli Beaujolais veini peoga.

 1. Prantslased ei salli, kui keegi teeb prantsuse keele rääkimisel või kirjutamisel vigu. Olgu tegu kas välismaalase või teise prantslasega, keegi ei saa selles osas allahindlust. Näiteks ühel õhtul kohtusime grupi inimestega, kus osad olid välismaalased ja osad prantslased. Nii kui välismaalased suu lahti tegid, pidid seda ka prantslased tegema, sest noh keelelisi vigu tuleb kohe sealsamas parandada, mis sest et inimesed kohtusid üksteisega esimest korda. Iseenesest on väga tore, et tasuta keeletunde antakse, kuid selline asi võtab igasuguse mugavustunde ära ja lõpuks ei tahagi enam midagi öelda, kuna niikuinii iga järgnev lause saab olema vigane. Nendega kirjavahetuse pidmine on veel hullem, sest siis on kõik vead hästi nähtavad. Minu jaoks on see igatahes närvide mäng. Kui nad ei tooks IGA kord KÕIKI mu keelelisi vigu välja, siis saaksime isegi korraliku vestluse maha peetud. Saan aru, et nad tahavad vaid aidata (kui tegu pole just lapsepõlves ortograafia poolt traumeeritud prantslasega, kes oma ebakindlust minu peal välja elab) kuid üldiselt võiks siiski oodata, kuni keegi neilt reaalselt abi küsib. Juhul kui ma mingit väljendit ei tea või teatud sõna ei oska pöörata ja kui keegi parasjagu ligiduses on, siis ikkagi küsin nõu ja lasen neil end natuke õpetada. Kuid muudel juhtudel, palun laske mul lihtsalt rahulikult rääkida. 

Kreeklaste pidu kohas nimega Point Zéro.

Osad on rohkem elevil kui teised. Oleks tegu eestlaste peoga, oleksin ma ka elevil.

 2. Prantslastel puudub teatud asjade suhtes empaatiavõime. Näiteks kui pean ühega nendest vestlust ja ei saa ta jutust päris hästi aru ning kui korrata palun, siis ei püüa ta end sugugi lihtsamalt, aeglasemalt ega arusaadavamalt väljendada, vaid laseb samamoodi edasi. Ta teab väga hästi, et ma ei räägi prantsuse keelt emakeelena, aga see pole ju mingi argument. Ilmselgelt pole ma lihtsalt prantsuse keele tundides korralikult tähelepannud.  Huvitav on muidugi ka asjaolu, et ükski prantslane ei imesta selle üle, kui mingi teisest rahvusest inimene tema keelt valdab. Isegi sakslased suudavad hinnata teise inimese vaeva õppida ära saksa keel, samas kui prantslased seda täiesti iseenesestmõistetavaks peavad. Olgu, olgu, prantsue keel on EU keel, kuid siiski. Kuidas saavad nad selles osas nii nartsissistlikud olla?

Teel lokaali nimega Vodka Bar.

 3. Prantslased ülehindavad kõvasti oma võõrkeeleoskust. Kui kuuled prantslast väitmas, et ta räägib näiteks inglise või saksa keelt, siis tuleb sellesse väga kriitiliselt suhtuda. Võtan siin näiteks saksa keele tunde ja valisin spetsiaalselt kõige kõrgema tasemega kursuse - baka kolmanda aasta edasijõudnute grupi- et näha, mis olukord on. Uskusin siiralt, et grupikaaslased suudavad vähemalt enam-vähem suhelda saksa keeles, kuid esimese loengu alguses oli šveitslannast õppejõud sunnitud üle küsima, kas kõik ikka saavad aru, mida ta just saksa keeles ütles. Enamik noogutas. Rõhutan, enamik. Järgnevad loengud nägid välja sellised, et grupitöödes pidin tegema saksa-prantsuse-saksa tõlget, sest inimesed ei saanud aru, mida õppejõud oli eelnevalt rääkinud, milles seisnes õppejõu poolt antud ülesanne ja veel vähem sellest, millest kättejagatud lehtedel olev tekst rääkis. Kuidas saavad nad valida aineks saksa keel edasijõudnutele? Pettumus. Ja ma ei taha teada, mis tasemel räägitakse inglise keelt juuksurisalongides, mille vaateakendel ripub silt "Here we speak english".

Halloween Roskstore'is. Ilmselgelt on taustal olev härra segaduses.

Halloween Montpellier' tänavatel

 3. Aktsent ja päritolu määrab ära inimese staatuse siinses ühiskonnas. Võib-olla on see veidi karmilt öeldud, kuid nii olen ma asjast aru saanud. Olime näiteks ühel peol, kus suuremalt jaolt olid kõik prantslased. Astusime uksest sisse, nagu kord ja kohus "musitasime" kõik läbi ja püüdsime massi sulanduda. Mingi hetk tuli ligi üks prantslane, et joogipoolist pakkuda. Minu esimese sõna peale küsis ta kohe, et kas ma tulen Hispaaniast ja kadus sama kiirelt kuhugi kööki, kindlasti midagi väga olulist tegema. Ei ole päris kindel, mida sellest arvata.  Ühel teisel korral olime kutsutud mingile teisele peole. Olime jällegi kõik välismaalased (leidus isegi üks soomlane) ja paar prantslast. Sisenesime peoruumi, kus saime vist oma 5 minutit viibida, kui peremees meie prantslastest esindajatele teatas, et meie, välismaalased, peame lahkuma, kuid prantslased võivad  soovi korral jääda. Püüdis selgitada, et see koht ei kuulu talle ja et ta püüab lihtsalt korda majas hoida. Nojah siis. Kui ei sobi, siis ei sobi. Ja selliseid näiteid on veel ja veel. Prantslasi, või vähemalt minuealisi tudengeid oleks justkui  ksenofoobia tabanud.

Ledsin enda näo ükspäev Facebookist. Point Zéro.

 4. Prantslastele meeldib suvalistega tühjast-tähjast rääkida, kuid kuhugi siseringi on küllaltki raske pääseda. Meie prantsuse keele õppejõud soovitas näiteks eksamiteks valmistumiseks prantslastest kursusekaaslastega juttu teha, et nendega koos õppida, neilt materjale võtta, eksami ja aine kohta küsimusi küsida jne. Iseenesest mõistlik nõuanne, kuid mida teha, kui sind lihtsalt ei võeta gruppi vastu? Olen kuulnud nii mõneltki, kuidas prantslased lihtsalt ei suhtle välismaalastega, kuigi nood teevad omalt poolt pingutusi, et mingisugunegi kontakt saavutada. Viisakuste vahetamisest edasi ei jõuta. Õppejõud tunnistas isegi, et ega prantslased ise teisest rahvusest inimese vastu huvi ei tunne, et esimene samm peab igal juhul välismaalase poolt tulema. Kuid tundub, et see huvi ei pruugigi kunagi tulla, ka mitte pärast enda tutvustamist ega väikest vestlust. Kummaline. Oleme ignoreeritud põhjusel, et oleme välismaalased.

Australian Bar

  Loodan väga, et kõik see kehtib vaid Montpellier' Paul-Valéry III ülikooli tudengite kohta. Kui tegelikult natuke järgi mõelda, siis ainukesed prantslased, kellega hästi läbi saan ongi pärit Pariisist või mõnest muust regioonist. Isegi Marseille' elanikud olid hoopis teistsuguse suhtumisega kui siinsed inimesed. Ja üleüldse olen tähele pannud, et  kõige paremini klikkab mul sakslaste, itaallaste ja kreeklastega. Huvitav.

Rockstore'i ees. Tundmatu tänavalt ikka ei oska pilti teha.