Nädalavahetus Marseille's

 Nagu eelnevas postituses juba mainisis, käisin möödunud nädalavahetusel Marseille's kontserdil. Plaan oli jõuda õhtuks kohale, minna lokaali Poste à Galène ja järgmisel päeval teha väike turisti-ring Marseille's. Kuna mu fotoaparaadi aku sai kontserdil tühjaks, siis pole mul ühtegi pilti Marseille'st, ainult oma ööbimiskohast ja rongiaknast nähtavast maastikust, kuid õnneks on nett täis igasugu Marseille-pilte, nii et pole probleemi.

 Startisin Montpellier' St-Roch'i rongijaamast kell 14:49 ning kohale jõudsin kell 16:46. Ma pole siiamaani rongipiletite komposteerimis-süsteemile pihta saanud. Rongijaamades on igal pool üleval sildid, et pilet tuleb kindlasti enne rongile astumist komposteerida. Isegi ruuporitest lastakse vastavasisulist teksti. Nägin küll kollaseid automaate kirjaga, et seal saab komposteerida, kuid minu pileteid need ei aktsepteerinud. Läksin lihtsalt rongile. Ja rongis ei kohanud ma ühtegi kontrolöri. Ei minnes ega tulles. Jube kahtlane. Narbonne'i sõites tuli küll üks mundris mees piletit küsima ja ei kostnud midagi meie läbilöömata piletite peale. Võib-olla sellepärast, et olime välismaalased. Ei tea.

 Igatahes, jõudsin hämaras Marseille' St-Charles'i rongijaama. Ja mul polnud aimugi, mis suunas liikuda. Printisin kodus küll Google Maps'ist kaardi vastava teekonnaga, kuid avastasin, et mul puudub igasugune kaardilugemisoskus. Intuitsiooniga jõuan enne kohale, kui kaardiga. Kaart ajab mind lihtsalt segadusse.

Metroo, mis meenutab pigem maa-alust kaevurite rongi.

Astudes rongijaamast välja, nägin metroo silti ning sukeldusin kohe Marseille' ühistranspordimaailma. Ostsin 1,50EUR eest pileti, millega sain tunni aja sees sõita üks kord metrooga, üks kord trammiga ja üks kord bussiga. Mõistlik süsteem.
Sõitsin metrooga 2 peatust, kuni sadamani. Sadamas läksin trammile, millega sõitsin 3 peatust ning jõudsin kesklinna. Siis suundusin esimesse ettejuhtuvasse kebabi-kohta, et teed küsida. Nagu ikka, on sellistest kohtades üks teenindaja ja tema 5 sõpra. Üks nendest sõpradest saatis mind nii kaugele kui oskas, ehk siis tegelikult peaaegu korterini. Ja luges sõnad peale: õhtuti ei tasu üksi ringi jalutada, väärisasju ei tasu kaasas kanda ja üleüldse peab pimedas ettevaatlik olema. Seejärel küsisin ühest apteegist juhiseid, sain umbkaudse suuna kätte, kuid antud tänavat nad ei tundnud. Siis küsisin ühest kioskist teed ja sain jälle natuke ööbimiskohale ligemale. Lõpuks leidsin ühe õlipoe, mille teenindaja oskas anda täpsed juhised, kuidas korterini jõuda: "Pööra esimese valgusfoori juurest paremale, kõnni treppidest ülesse ning kolmandast teeotsast pööra paremale. Ja ma ütlen sulle ainult üht: tegu ei ole turvalise rajooniga". Kella seitsmeks jõudsingi öömajja. Ja tõesti, antud linnaosa tekitas öösel küll kõheda tunde.
Kus ma siis ööbisin? Marseille' vanas linnaosas asuvas korteris, kus elas perekond väikese lapsega. Netis broneerisin 25EUR eest toa nende korteris, mis on oluliselt odavam, kui ööbida kuskil hotellis või hostelis. Ja hommikul sai hommikusööki ka veel pealekauba, lisaks linnakaardile ja pesamuna poolt peetud Prantsusmaa ajaloo loengule.

Mõnus, kuid külm tuba.

Üle pika aja sain hubases voodis magada.

Voodi kohale oli riputatud Korsika kaart.

Tool lisateki ja tohutu suure saunarätikuga.

Lagi

Niisiis, mul oli pool tundi aega end valmis seada, kuna kontsert algas kell 20:30. Sain peremehelt takso numbri ning helistasin sinna. Öeldi, et 10 min on kohal. Läksin maja ette ja ootasin. Helistab taksojuht ja vuristab ette midagi arusaamatut prantsuse keeles. Sain ainult aru, et ta ei pääse autoga majale ligi ja ta ootab mind kuskil platsil. Aga kus see plats asub, pole õrna aimugi. Alles jõudsin sinna pool tundi tagasi ja nüüd pean taksot tagaotsima hakkama. Mõtlesin, et saagu mis saab, aga mina jõuan sellele kontserdile sellesama taksoga, sest ma poleks jõudnud uut taksot ära oodata. Juht helistas 2 või isegi 3 korda uuesti ja pärib  närviliselt kus kohas ma olen, et tal pole aega oodata, kas tahan tema taksot või mitte. Jooksin mööda inimtühje tänavaid, otsides mingit tuttavat putkat, maja, ükskõik mida. Jõudes ühele suuremale tänavale nägin üht keskealist paari restoranist väljumas. Jooksin nende juurde ja palusin neil taksojuhiga rääkida. Naine võttis kohe ohjad enda kätte ja klaaris taksojuhuga asjad ära. Paari sekundi pärast jõudis takso meie tänavasse. Kui sai aru, et olen välismaalane, siis võttis tooni kohe malbemaks. Andsin aadressi ja suundusime mööda ummikus teid sihtkoha poole. Tegelikult oli sõbralik inimene. Ehtne prantslane. Jutustasime maast ja ilmast, kiitsin Marseille'd ja Prantsusmaad ja tüüp oli omadega rahul. Kohale jõudes sain oma jutu eest isegi allahindlust - 23,50 EUR asemel sain 20'ga hakkama, kuigi püüdsin 5EUR'st veel juurde pakkuda.

Päeva sisukord piletite-visiitkaartide näol.

Pärast kontserti kutsusin siis uuesti takso. Telefonist kostus sama taksojuhi hääl, kes mind sinna toonud oli. Istusin siis taksosse ning kukkusin vaterdama kõigest, mis kontserdil juhtunud oli: et saingi  teha Monsieur Nov'iga pilti, nagu me ummikutes seistes rääkinud olime, ja et rääkisin lauljale oma eluloo ära, et tulen Eestis jne. Poole jutu pealt küsis taksojuht :" Mademoiselle, aga kuhu me sõidame?". Siis sain aru, et tegu oli mingi teise taksojuhiga. Piinlik. Ta oli kindel, et tulen kas Hollandist või Šveitsist. Ei teagi, kuidas sellesse suhtuda. Ühest küljest pidas ta mind frankofooniks, teiselt ei ole hollandlased ega šveitslased siin just au sees oma aksendi ja muude asjade poolest. Aga oli too oli samuti tore taksojuht ja viis mind nii ligidale korteri juurde, kui sai, kuna maja asus blokeeritud piirkonnas, ning näitas pärast liikumissuuna ka veel kätte.
 Järgmisel päeval ärkasin lõuna paiku üles, mind tervitas perenaine ning tundis muret kas sain ka laste kisas magada. Mõnus kodune õhkkond. Sain neilt ka Marseille' kaardi, kuid ei kasutanud seda kordagi. Pärast hommikust teed ja jutuajamist astusin uksest välja ja hakkasin lihtsalt kõndima ning jõudsin kõhutunde järgi kesklinna ja sealt rongijaama. Iga kord, kui võtan kaardi kätte, siis eksin ära. Iga kord kui lähen tunde järgi, jõuan ilusti kohale.
 Üks asi, mis Marseille'st meelde jääb, on selle öine sadam. Kui kunagi sinna uuesti satun, siis teen kindlasti ka pilti, sest see on midagi uskumatut. Lisavõlu annavad ka linna ümbritsevad mäed. Teine meeldejääv külg Marseille'st on selle inimesed. Nii positiivses, kui vähem positiivsem mõttes. Nad on avatud, üsna otsekohesed, kuid sõbralikud ja siiralt abivalmid. Tänaval liigeldes, ja isegi päevasel ajal, kuulsin nii mõnelgi korral vastutulijatelt kerge vulgaarse varjundiga lausumisi, nagu "Mademoiselle, vous etes trop belle!" või, "Tu es tellement dure!" , või "Magnifique!" jms. Nagu kõnniks Rooma tänavatel. Montpellier's on selles suhtes rahulikum.
Muide, tegu on 2013 aasta Euroopa kultuuripealinnaga. Ja nad võtavad asja tõsiselt - ehitatavad üles "uut" Marseille'd. Seega soovitan järgmisel aastal seda linna kindlasti külastada.

 

 Õhtul, kella poole kaheksa paiku jõudsin lõpuks koju. Montpellier' on tõesti juba nagu kodulinn. Nii hea oli tagasi olla, mõnus väike turvaline linnake. Tead, kus kõik asub, kuid samas on veel nii palju, mida avastada. Ühikasse jõudes, said esimese korruse elanikud kuulda mu Marseille-elamustest - köögis sai kõigest jutustatud ja pilte näidatud.