Isiklikust kogemusest võin öelda, et üks kuu on optimaalne aeg uue keskkonnaga kohanemiseks. Olen märganud oma käitumises, suhtumises ning mõtetes teatavaid muutusi, mis annavad märku sellest, et siinne paik on juba koduseks muutunud. Mõningaid näiteid sellest:
- Olen hakanud võtma olukordi sellisena, nagu nad on ega hala nende üle - nt kui pean seisma poolteist tundi järjekorras (uksest sissepääsemiseks 45 min tänaval ning seejärel 45 min büroos klienditeenindajani jõudmiseks), et sõlmida leping ühistranspordi kuukaardi ostmiseks, siis olgu nii.
- Peas ei toimu enam pidevat Eesti-Prantsusmaa võrdlust ning seeläbi ühe või teise riigi kritiseerimist. Ühiskonnad on erinevad, see on loomulik.
- On kadunud eesti, saksa või inglise keeles rääkimise refleks, esmajärjekorras voolab pähe prantsuskeelne tekst. Nt ükskõik mis keeles ma parasjagu ei vestle, suust lipsavad automaatselt välja oui, non või d'accord.
- Asutustes asjade ajamine ning prantsusekeelsete telefonikõnede tegemine pole enam probleem, samas kui esimesel päeval ei osanud ma ühiselamu administratsioonist toavõtmeidki küsida.
- Peas lausete valmis mõtlemine on muutunud harvemaks, domineerib spontaanne eneseväljendamine.
- Sõnaraamatu ja Montpellier' kaardi asemel kannan nüüd alati kaasas ajakirja - juhuks kui peaksin taaskord mõnes pooletunnises järjekorras seisma.
- Iga mööduva inimese tervitamine on muutunud loomulikuks. Ka tänaval vastutulevatele tundmatutele bonsoir' soovimine on tavaline.
- Ma ei kohmetu enam siinse tervitusviisi ees, milleks on 3 põsemusi. Kui sisened seltskonda ning tunned sealt vähemalt ühte inimest, siis on viisakas kõik isikud "läbi musitada". Sama kehtib seltskonnast lahkumise puhul. Seetõttu võtavad kohutmised ning lahkumised alati aega.
- Paar korda nädalas jalutan mööda tänavaid, ühes käes baguette ning teises juust.
- Ärkan pool tundi enne loengu algust üles ning jõuan 5 min varem kohale - ülikoolilinnaku kaart on pähe kulunud ega eksi enam kuhugi V- ja H- korpuse vahele ära (auditooriumite hooneid on umbes 25 ringis).
- Põhitoiduks on kujunenud sandwich'id ja crêpe'id. --> Paul'i nimeline boulangerie/pâtisserie on muljetavaldav.
- Kaardimakse on minu jaoks muutunud privileegiks. Samamoodi nagu püsiva ja kiire internetiühenduse olemasolu.
- Tean peast oma siinset postiindeksit (samas kui eesti oma pean siiamaani järgi vaatama)
- Trammipeatusesse jõudeks teen (alateadlikult) kohe kindlaks, kas kuskil leidub mõni mustlane.
- Ühistranspordis ei otsi enam automaatselt võimalikult inimtühja iste- või seisukohta - teiste inimeste läheduses viibimine on aktsepteeritav. Sama kehtib ka loengutes istekoha valimise kohta.
- Üksi asjatamine on muutunud üha harvemaks, igal pool - poes, söömas, linnas jalutamas, ühest loengust teise minnes - tuleb käia kambaga (või vähemalt ühe kaaslasega). Kui oledki üksi, nt mõnel üritusel, siis tullakse ligi ning kutsutakse oma seltskonda.
- Kui väljas on 19 kraadi sooja, siis pean igal juhul jope või midagi soojemat peale tõmbama. Külm on.
- Küsin endalt aeg-ajalt : "Miks ma vihmavarju asemel midagi muud kohvrisse ei pakkinud?"
- Olin sinisilmne, kui arvasin, et keeletundides saan kellegiga antud keeles, nt saksa keeles, rääkida.
- Nädalavahetus algab neljapäeva õhtul, isegi kui mõnel õnnetul juhtubki reedel loeng olema.
- Suur osa loengutest algab ettenähtust 15-30 min hiljem ning lõppeb sellegipoolest õigel ajal.
- Silm on harjunud tajuma prantsuse keelt. Kui keegi panekski mind suvalisel hetkel mõnda muukeelset teksti ette lugema, siis 95%'se tõenäosusega tuleks mu suust prantsuse keelse hääldusega jutt välja. Alles mõni minut hiljem jõuaks kohale, mis just juhtus. Kõige sagedamini esineb seda inglise keelega.
- Interneti-aadressite sisestamisel trükivad sõrmed automaatselt .fr, isegi kui tegu on eestikeelse lehega.
- Olen õppinud olema valmis ootamatusteks, nt täites ankeete, leian pea alati mõne põneva küsimuse:
 |
| Prantslased tahavad täpselt teada, mis su perekonnaseis on ja mis kuupäevast alates. Küsimuse absurdsus pani lihtsalt naerma. |
