Itaallased

Montpellier' meenutab oma arhitektuuri, kliima ning inimeste poolest veidi Itaaliat - Vahemere piirkond ikkagi. Kuni tänaseni arvasin, et saksa või hispaania tudengid on siin ülekaalus, kuid tegelikkuses on hoopis itaallasi kõik kohad täis. Mõni tund tagasi oli veel terve Place de la Comédie neist tulvil. Ja see plats on ikka üks suur plats. Õnneks olen veidi itaalia keelt õppinud, mis kergendas oluliselt nende seltskonnas navigeerimist. Viskad õhku ühe "Ciao! Parlo un po' d'italiano." ning uksed avanevad su ees. Kuigi hispaania keele oskus tuleb siinses piirkonnas tegelikult rohkem kasuks - võõrkeelena on populaarsem kui inglise keel.
Kuid itaallased on ikka omamoodi. Ilma nendeta oleksid prantsuse keele kursused oluliselt igavamad, sest nad kohe oskavad oma suurepärase aktsendiga õhkkonda pingevabamaks muuta. Nad ei hooli sellest,  kuidas end väljendavad, korrektselt või mitte, peaasi et inimesed neist aru saaksid. Olin juba unustanud, et keeleõppe puhul on olulisim aspekt kommunikatsioon, suutlikkus ennast väljendada ning muidugi ka teistest aru saada. Seejärel tuleb ülejäänu: grammatiline korrektsus, kohaliku aktsendi omandamine jne. Itaallaste temperamentsus paistab tänavapildis üsna hästi välja - nende valjusus paneb prantslasi pead pöörama, tehes jälle-need-itaallased-nägu. Mina aga vaataksin ning kuulaksin neid tundide viisi, sest nende žestid ja kõnemaneer on omaette vaatamisväärsus. Ja fakt on see, et kui juba tunned ühte itaallast, siis lähema tunni jooksul saad veel kümnega tuttavaks. Fenomenaalne.

Mulle meeldib, et Vahemeri tõmbab ligi inimesi igast maailanurgast ning prantsuse keele kõrvalt saab ka igasugu muid keeli praktiseerida. Mõne päeva pärast võtan näiteks vene keele käsile, õpetajaks vene juurtega ukrainlanna.

Place de la Comédie (peagi võtan selle ise ka pildile)