Käisin paar päeva tagasi eesti õigus- ja halduskeele koolitusel. Lektor võrdles eesti ametlike dokumentide keelenõudeid teiste kultuuride ametikeelega. Eestlane pidi ametikirjades üsna järsk ja otsekohene olema, samas säilitades viisakuse. Eestlane hakkab rääkima kohe asjast ja ei kuluta oma aega kõrvalistele nähtustele. Ühest küljest vaadatuna on see hea, sest hoiab kõikide osapoolte aega kokku, venelane seevastu pidi ära ehmata sellise stiili peale. Mõni lausa solvub ja võtab väga isiklikult. Näiteks elumaja ühistu on tellinud uued veetorud ja on vaja elanikke teavitada, et vesi võetakse laupäeval ära, siis on mõned järgmised soovitused. Slaavlaste poole on soovitatav pöörduda isiklikult ja täiskomplektis: eesnime, perekonnanime ja isa nime pidi. Siis peab tulema sissejuhatav osa – ...kui meeldiv on temalt kirja saada ja kui hea ta alati välja näeb....jne, jne. Järgmisena on viisakas küsida, kuidas tema käsi käib, samuti tunda huvi ema, isa, laste, lapselaste jne käekäigu kohta. Seejärel on hea endast midagi kirjutada, olgu see siis tervis, tunded, saavutused, kordaminekud, ebaõnnestumised vm isiklikku. Nüüd hakkatakse vaikselt asjasse minema ja tehakse juttu maja remondist. Lõpuks antakse teada, et vesi keeratakse laupäeval kinni ja vabandatakse veelkord ette ja taha. Sarnane stiil pidi olema ka prantslastel- kirja ridade vahelt võid leida asja tuuma. Ülevoolavad viisakused on pikitud ohtralt kirjadesse ja see on aastasadu stiiliga kaasas käinud ning ei muutu. Ja kui ametnik ütleb naeratades, et tule 2-e nädala pärast tagasi ja inimene lähebki - siis ta on turakas küll. Lõunapoolsetes riikides on teine ajaarvamine.
Käisin paar päeva tagasi eesti õigus- ja halduskeele koolitusel. Lektor võrdles eesti ametlike dokumentide keelenõudeid teiste kultuuride ametikeelega. Eestlane pidi ametikirjades üsna järsk ja otsekohene olema, samas säilitades viisakuse. Eestlane hakkab rääkima kohe asjast ja ei kuluta oma aega kõrvalistele nähtustele. Ühest küljest vaadatuna on see hea, sest hoiab kõikide osapoolte aega kokku, venelane seevastu pidi ära ehmata sellise stiili peale. Mõni lausa solvub ja võtab väga isiklikult. Näiteks elumaja ühistu on tellinud uued veetorud ja on vaja elanikke teavitada, et vesi võetakse laupäeval ära, siis on mõned järgmised soovitused. Slaavlaste poole on soovitatav pöörduda isiklikult ja täiskomplektis: eesnime, perekonnanime ja isa nime pidi. Siis peab tulema sissejuhatav osa – ...kui meeldiv on temalt kirja saada ja kui hea ta alati välja näeb....jne, jne. Järgmisena on viisakas küsida, kuidas tema käsi käib, samuti tunda huvi ema, isa, laste, lapselaste jne käekäigu kohta. Seejärel on hea endast midagi kirjutada, olgu see siis tervis, tunded, saavutused, kordaminekud, ebaõnnestumised vm isiklikku. Nüüd hakkatakse vaikselt asjasse minema ja tehakse juttu maja remondist. Lõpuks antakse teada, et vesi keeratakse laupäeval kinni ja vabandatakse veelkord ette ja taha. Sarnane stiil pidi olema ka prantslastel- kirja ridade vahelt võid leida asja tuuma. Ülevoolavad viisakused on pikitud ohtralt kirjadesse ja see on aastasadu stiiliga kaasas käinud ning ei muutu. Ja kui ametnik ütleb naeratades, et tule 2-e nädala pärast tagasi ja inimene lähebki - siis ta on turakas küll. Lõunapoolsetes riikides on teine ajaarvamine.
ReplyDelete