Siin on pidevalt midagi toimumas, olgu selleks siis ülelinnaline tudengite kokkutulek, tänavatel teostatav veredoonurlus, regulaarsed Club Montpellier' Erasmuse peod (jah, Erasmuslased on siinkandis kuulsust kogunud) või isehakanud meelelahutajad, à la Supermani kostüümis mustkunstnikud. Ja tihtipeale toimub kõik see täiesti ettearvamatutes kohtades.Minu jaoks vähemalt. Näiteks tuli trammis mingisugune kaarditrikimeister ligi ja andis ümbritsevatele inimestele väikese etenduse. Kuigi siin üldiselt "veidrikke" ignoreeritakse, siis too mees sai igatahes oma tähelepanuvajaduse kätte ja arvatavasti ka natuke taskuraha.
Järjekordne huvitav üritus toimus ülikoolis. Kuna võtan oksitaani keele (Lõuna-Prantsusmaal kõneldav romaani keel prantsuse keele kõrval, millel on veel omakorda eri dialektid) kursuseid, siis saime õppejõult soovituse minna kuulama ühte nimetatud keeles laulvat ansamblit. Tavalise kontserdi ootuses läksingi õhtul kohale ning astudes keldrikorrusel asuvasse väikesesse metallustega saali, võttis vaatepild mind esialgu kohmetuks: terve saal oli täis kohalikke rahvatantse tantsivaid inimesi ning taustaks Du Bartàs' rütmikad rahvalikud viisid. Mõtlesin, et see on mingisugune etendus, aga ei, oksitaanlased on tõesti uhked oma kultuuri üle ning nii noored kui vanad tantsisid ja laulsid üheskoos. Nähtu muutis mu ettekujutust rahvapärandi austamisest. Meeleolu oli ülev.
Kes seisis, kes väljendas end tantsu kaudu
Ringmängud olid samuti õhtukavas
Südamest tamburiini mängimine
Ja üks Du Bartàs' lugu, mis mind siiamaani kummitab:
No comments:
Post a Comment