Prantslastest...

 Mulle meeldib prantsuse keel, isegi väga. Kuid selle kõnelejad on omaette teema. Võib-olla on asi üksnes minus, kuid kohati ajavad nad mind lihtsalt hulluks. Mõistan, et kogule rahvale ei saa panna külge üldistavat silti, kuid olen märganud siinsetes asukates teatud ühiseid jooni. Kuna tegelen lingvistikaga, siis on järgnevad näited just keeleteemalised. Ja meelelahutuseks lisan ka pilte erinevatest õhtutest.

Vasakult: prantslane, hispaanlane, prantslane, eestlane, kreeklane. Kohas nimega O'Sullivan's. Tegu oli Beaujolais veini peoga.

 1. Prantslased ei salli, kui keegi teeb prantsuse keele rääkimisel või kirjutamisel vigu. Olgu tegu kas välismaalase või teise prantslasega, keegi ei saa selles osas allahindlust. Näiteks ühel õhtul kohtusime grupi inimestega, kus osad olid välismaalased ja osad prantslased. Nii kui välismaalased suu lahti tegid, pidid seda ka prantslased tegema, sest noh keelelisi vigu tuleb kohe sealsamas parandada, mis sest et inimesed kohtusid üksteisega esimest korda. Iseenesest on väga tore, et tasuta keeletunde antakse, kuid selline asi võtab igasuguse mugavustunde ära ja lõpuks ei tahagi enam midagi öelda, kuna niikuinii iga järgnev lause saab olema vigane. Nendega kirjavahetuse pidmine on veel hullem, sest siis on kõik vead hästi nähtavad. Minu jaoks on see igatahes närvide mäng. Kui nad ei tooks IGA kord KÕIKI mu keelelisi vigu välja, siis saaksime isegi korraliku vestluse maha peetud. Saan aru, et nad tahavad vaid aidata (kui tegu pole just lapsepõlves ortograafia poolt traumeeritud prantslasega, kes oma ebakindlust minu peal välja elab) kuid üldiselt võiks siiski oodata, kuni keegi neilt reaalselt abi küsib. Juhul kui ma mingit väljendit ei tea või teatud sõna ei oska pöörata ja kui keegi parasjagu ligiduses on, siis ikkagi küsin nõu ja lasen neil end natuke õpetada. Kuid muudel juhtudel, palun laske mul lihtsalt rahulikult rääkida. 

Kreeklaste pidu kohas nimega Point Zéro.

Osad on rohkem elevil kui teised. Oleks tegu eestlaste peoga, oleksin ma ka elevil.

 2. Prantslastel puudub teatud asjade suhtes empaatiavõime. Näiteks kui pean ühega nendest vestlust ja ei saa ta jutust päris hästi aru ning kui korrata palun, siis ei püüa ta end sugugi lihtsamalt, aeglasemalt ega arusaadavamalt väljendada, vaid laseb samamoodi edasi. Ta teab väga hästi, et ma ei räägi prantsuse keelt emakeelena, aga see pole ju mingi argument. Ilmselgelt pole ma lihtsalt prantsuse keele tundides korralikult tähelepannud.  Huvitav on muidugi ka asjaolu, et ükski prantslane ei imesta selle üle, kui mingi teisest rahvusest inimene tema keelt valdab. Isegi sakslased suudavad hinnata teise inimese vaeva õppida ära saksa keel, samas kui prantslased seda täiesti iseenesestmõistetavaks peavad. Olgu, olgu, prantsue keel on EU keel, kuid siiski. Kuidas saavad nad selles osas nii nartsissistlikud olla?

Teel lokaali nimega Vodka Bar.

 3. Prantslased ülehindavad kõvasti oma võõrkeeleoskust. Kui kuuled prantslast väitmas, et ta räägib näiteks inglise või saksa keelt, siis tuleb sellesse väga kriitiliselt suhtuda. Võtan siin näiteks saksa keele tunde ja valisin spetsiaalselt kõige kõrgema tasemega kursuse - baka kolmanda aasta edasijõudnute grupi- et näha, mis olukord on. Uskusin siiralt, et grupikaaslased suudavad vähemalt enam-vähem suhelda saksa keeles, kuid esimese loengu alguses oli šveitslannast õppejõud sunnitud üle küsima, kas kõik ikka saavad aru, mida ta just saksa keeles ütles. Enamik noogutas. Rõhutan, enamik. Järgnevad loengud nägid välja sellised, et grupitöödes pidin tegema saksa-prantsuse-saksa tõlget, sest inimesed ei saanud aru, mida õppejõud oli eelnevalt rääkinud, milles seisnes õppejõu poolt antud ülesanne ja veel vähem sellest, millest kättejagatud lehtedel olev tekst rääkis. Kuidas saavad nad valida aineks saksa keel edasijõudnutele? Pettumus. Ja ma ei taha teada, mis tasemel räägitakse inglise keelt juuksurisalongides, mille vaateakendel ripub silt "Here we speak english".

Halloween Roskstore'is. Ilmselgelt on taustal olev härra segaduses.

Halloween Montpellier' tänavatel

 3. Aktsent ja päritolu määrab ära inimese staatuse siinses ühiskonnas. Võib-olla on see veidi karmilt öeldud, kuid nii olen ma asjast aru saanud. Olime näiteks ühel peol, kus suuremalt jaolt olid kõik prantslased. Astusime uksest sisse, nagu kord ja kohus "musitasime" kõik läbi ja püüdsime massi sulanduda. Mingi hetk tuli ligi üks prantslane, et joogipoolist pakkuda. Minu esimese sõna peale küsis ta kohe, et kas ma tulen Hispaaniast ja kadus sama kiirelt kuhugi kööki, kindlasti midagi väga olulist tegema. Ei ole päris kindel, mida sellest arvata.  Ühel teisel korral olime kutsutud mingile teisele peole. Olime jällegi kõik välismaalased (leidus isegi üks soomlane) ja paar prantslast. Sisenesime peoruumi, kus saime vist oma 5 minutit viibida, kui peremees meie prantslastest esindajatele teatas, et meie, välismaalased, peame lahkuma, kuid prantslased võivad  soovi korral jääda. Püüdis selgitada, et see koht ei kuulu talle ja et ta püüab lihtsalt korda majas hoida. Nojah siis. Kui ei sobi, siis ei sobi. Ja selliseid näiteid on veel ja veel. Prantslasi, või vähemalt minuealisi tudengeid oleks justkui  ksenofoobia tabanud.

Ledsin enda näo ükspäev Facebookist. Point Zéro.

 4. Prantslastele meeldib suvalistega tühjast-tähjast rääkida, kuid kuhugi siseringi on küllaltki raske pääseda. Meie prantsuse keele õppejõud soovitas näiteks eksamiteks valmistumiseks prantslastest kursusekaaslastega juttu teha, et nendega koos õppida, neilt materjale võtta, eksami ja aine kohta küsimusi küsida jne. Iseenesest mõistlik nõuanne, kuid mida teha, kui sind lihtsalt ei võeta gruppi vastu? Olen kuulnud nii mõneltki, kuidas prantslased lihtsalt ei suhtle välismaalastega, kuigi nood teevad omalt poolt pingutusi, et mingisugunegi kontakt saavutada. Viisakuste vahetamisest edasi ei jõuta. Õppejõud tunnistas isegi, et ega prantslased ise teisest rahvusest inimese vastu huvi ei tunne, et esimene samm peab igal juhul välismaalase poolt tulema. Kuid tundub, et see huvi ei pruugigi kunagi tulla, ka mitte pärast enda tutvustamist ega väikest vestlust. Kummaline. Oleme ignoreeritud põhjusel, et oleme välismaalased.

Australian Bar

  Loodan väga, et kõik see kehtib vaid Montpellier' Paul-Valéry III ülikooli tudengite kohta. Kui tegelikult natuke järgi mõelda, siis ainukesed prantslased, kellega hästi läbi saan ongi pärit Pariisist või mõnest muust regioonist. Isegi Marseille' elanikud olid hoopis teistsuguse suhtumisega kui siinsed inimesed. Ja üleüldse olen tähele pannud, et  kõige paremini klikkab mul sakslaste, itaallaste ja kreeklastega. Huvitav.

Rockstore'i ees. Tundmatu tänavalt ikka ei oska pilti teha.

E11SLRI - meie prantsuse keele kursus

Täna oli meie viimane prantsuse keele loeng, mis lõppes eksamiga. See oli mu tänase päeva kolmas eksam ja ühtlasi ka selle semestri viimane. Teistel kestavad eksamid järgmise nädalani, kuid minu võetud ainete eksamid juhtusid kõik (9 tükki) sellele nädalale. Milleks on inimestel vaja aega? Õppimiseks? Hah, jajah...kindlasti. Nii see käib Prantsusmaal. Aga vähemalt saan selle aine eest 3 EAP'd ja sertifikaadi, jätame kahe silma vahele asjaolu, et kursus maksis 100EUR. Järgmisel poolaastal uue hooga!

Loengu lõpus tegime mälestuseks pilti, homme tuleb väike istumine. Miks kõik ära lähevad? Tundub, et ma jään siia üksinda terveks aastaks...

Riikidest on siin esindatud Prantsusmaa (õppejõud, kõige vasakpoolem), Hispaania, Poola, Saksamaa, Inglismaa, Itaalia, Türgi, Eesti ja Kreeka. 

Eks jaanuaris, kui jälle loengud algavad, nostalgitsen seda pilti vaadates.

Nädalavahetus Marseille's

 Nagu eelnevas postituses juba mainisis, käisin möödunud nädalavahetusel Marseille's kontserdil. Plaan oli jõuda õhtuks kohale, minna lokaali Poste à Galène ja järgmisel päeval teha väike turisti-ring Marseille's. Kuna mu fotoaparaadi aku sai kontserdil tühjaks, siis pole mul ühtegi pilti Marseille'st, ainult oma ööbimiskohast ja rongiaknast nähtavast maastikust, kuid õnneks on nett täis igasugu Marseille-pilte, nii et pole probleemi.

 Startisin Montpellier' St-Roch'i rongijaamast kell 14:49 ning kohale jõudsin kell 16:46. Ma pole siiamaani rongipiletite komposteerimis-süsteemile pihta saanud. Rongijaamades on igal pool üleval sildid, et pilet tuleb kindlasti enne rongile astumist komposteerida. Isegi ruuporitest lastakse vastavasisulist teksti. Nägin küll kollaseid automaate kirjaga, et seal saab komposteerida, kuid minu pileteid need ei aktsepteerinud. Läksin lihtsalt rongile. Ja rongis ei kohanud ma ühtegi kontrolöri. Ei minnes ega tulles. Jube kahtlane. Narbonne'i sõites tuli küll üks mundris mees piletit küsima ja ei kostnud midagi meie läbilöömata piletite peale. Võib-olla sellepärast, et olime välismaalased. Ei tea.

 Igatahes, jõudsin hämaras Marseille' St-Charles'i rongijaama. Ja mul polnud aimugi, mis suunas liikuda. Printisin kodus küll Google Maps'ist kaardi vastava teekonnaga, kuid avastasin, et mul puudub igasugune kaardilugemisoskus. Intuitsiooniga jõuan enne kohale, kui kaardiga. Kaart ajab mind lihtsalt segadusse.

Metroo, mis meenutab pigem maa-alust kaevurite rongi.

Astudes rongijaamast välja, nägin metroo silti ning sukeldusin kohe Marseille' ühistranspordimaailma. Ostsin 1,50EUR eest pileti, millega sain tunni aja sees sõita üks kord metrooga, üks kord trammiga ja üks kord bussiga. Mõistlik süsteem.
Sõitsin metrooga 2 peatust, kuni sadamani. Sadamas läksin trammile, millega sõitsin 3 peatust ning jõudsin kesklinna. Siis suundusin esimesse ettejuhtuvasse kebabi-kohta, et teed küsida. Nagu ikka, on sellistest kohtades üks teenindaja ja tema 5 sõpra. Üks nendest sõpradest saatis mind nii kaugele kui oskas, ehk siis tegelikult peaaegu korterini. Ja luges sõnad peale: õhtuti ei tasu üksi ringi jalutada, väärisasju ei tasu kaasas kanda ja üleüldse peab pimedas ettevaatlik olema. Seejärel küsisin ühest apteegist juhiseid, sain umbkaudse suuna kätte, kuid antud tänavat nad ei tundnud. Siis küsisin ühest kioskist teed ja sain jälle natuke ööbimiskohale ligemale. Lõpuks leidsin ühe õlipoe, mille teenindaja oskas anda täpsed juhised, kuidas korterini jõuda: "Pööra esimese valgusfoori juurest paremale, kõnni treppidest ülesse ning kolmandast teeotsast pööra paremale. Ja ma ütlen sulle ainult üht: tegu ei ole turvalise rajooniga". Kella seitsmeks jõudsingi öömajja. Ja tõesti, antud linnaosa tekitas öösel küll kõheda tunde.
Kus ma siis ööbisin? Marseille' vanas linnaosas asuvas korteris, kus elas perekond väikese lapsega. Netis broneerisin 25EUR eest toa nende korteris, mis on oluliselt odavam, kui ööbida kuskil hotellis või hostelis. Ja hommikul sai hommikusööki ka veel pealekauba, lisaks linnakaardile ja pesamuna poolt peetud Prantsusmaa ajaloo loengule.

Mõnus, kuid külm tuba.

Üle pika aja sain hubases voodis magada.

Voodi kohale oli riputatud Korsika kaart.

Tool lisateki ja tohutu suure saunarätikuga.

Lagi

Niisiis, mul oli pool tundi aega end valmis seada, kuna kontsert algas kell 20:30. Sain peremehelt takso numbri ning helistasin sinna. Öeldi, et 10 min on kohal. Läksin maja ette ja ootasin. Helistab taksojuht ja vuristab ette midagi arusaamatut prantsuse keeles. Sain ainult aru, et ta ei pääse autoga majale ligi ja ta ootab mind kuskil platsil. Aga kus see plats asub, pole õrna aimugi. Alles jõudsin sinna pool tundi tagasi ja nüüd pean taksot tagaotsima hakkama. Mõtlesin, et saagu mis saab, aga mina jõuan sellele kontserdile sellesama taksoga, sest ma poleks jõudnud uut taksot ära oodata. Juht helistas 2 või isegi 3 korda uuesti ja pärib  närviliselt kus kohas ma olen, et tal pole aega oodata, kas tahan tema taksot või mitte. Jooksin mööda inimtühje tänavaid, otsides mingit tuttavat putkat, maja, ükskõik mida. Jõudes ühele suuremale tänavale nägin üht keskealist paari restoranist väljumas. Jooksin nende juurde ja palusin neil taksojuhiga rääkida. Naine võttis kohe ohjad enda kätte ja klaaris taksojuhuga asjad ära. Paari sekundi pärast jõudis takso meie tänavasse. Kui sai aru, et olen välismaalane, siis võttis tooni kohe malbemaks. Andsin aadressi ja suundusime mööda ummikus teid sihtkoha poole. Tegelikult oli sõbralik inimene. Ehtne prantslane. Jutustasime maast ja ilmast, kiitsin Marseille'd ja Prantsusmaad ja tüüp oli omadega rahul. Kohale jõudes sain oma jutu eest isegi allahindlust - 23,50 EUR asemel sain 20'ga hakkama, kuigi püüdsin 5EUR'st veel juurde pakkuda.

Päeva sisukord piletite-visiitkaartide näol.

Pärast kontserti kutsusin siis uuesti takso. Telefonist kostus sama taksojuhi hääl, kes mind sinna toonud oli. Istusin siis taksosse ning kukkusin vaterdama kõigest, mis kontserdil juhtunud oli: et saingi  teha Monsieur Nov'iga pilti, nagu me ummikutes seistes rääkinud olime, ja et rääkisin lauljale oma eluloo ära, et tulen Eestis jne. Poole jutu pealt küsis taksojuht :" Mademoiselle, aga kuhu me sõidame?". Siis sain aru, et tegu oli mingi teise taksojuhiga. Piinlik. Ta oli kindel, et tulen kas Hollandist või Šveitsist. Ei teagi, kuidas sellesse suhtuda. Ühest küljest pidas ta mind frankofooniks, teiselt ei ole hollandlased ega šveitslased siin just au sees oma aksendi ja muude asjade poolest. Aga oli too oli samuti tore taksojuht ja viis mind nii ligidale korteri juurde, kui sai, kuna maja asus blokeeritud piirkonnas, ning näitas pärast liikumissuuna ka veel kätte.
 Järgmisel päeval ärkasin lõuna paiku üles, mind tervitas perenaine ning tundis muret kas sain ka laste kisas magada. Mõnus kodune õhkkond. Sain neilt ka Marseille' kaardi, kuid ei kasutanud seda kordagi. Pärast hommikust teed ja jutuajamist astusin uksest välja ja hakkasin lihtsalt kõndima ning jõudsin kõhutunde järgi kesklinna ja sealt rongijaama. Iga kord, kui võtan kaardi kätte, siis eksin ära. Iga kord kui lähen tunde järgi, jõuan ilusti kohale.
 Üks asi, mis Marseille'st meelde jääb, on selle öine sadam. Kui kunagi sinna uuesti satun, siis teen kindlasti ka pilti, sest see on midagi uskumatut. Lisavõlu annavad ka linna ümbritsevad mäed. Teine meeldejääv külg Marseille'st on selle inimesed. Nii positiivses, kui vähem positiivsem mõttes. Nad on avatud, üsna otsekohesed, kuid sõbralikud ja siiralt abivalmid. Tänaval liigeldes, ja isegi päevasel ajal, kuulsin nii mõnelgi korral vastutulijatelt kerge vulgaarse varjundiga lausumisi, nagu "Mademoiselle, vous etes trop belle!" või, "Tu es tellement dure!" , või "Magnifique!" jms. Nagu kõnniks Rooma tänavatel. Montpellier's on selles suhtes rahulikum.
Muide, tegu on 2013 aasta Euroopa kultuuripealinnaga. Ja nad võtavad asja tõsiselt - ehitatavad üles "uut" Marseille'd. Seega soovitan järgmisel aastal seda linna kindlasti külastada.

 

 Õhtul, kella poole kaheksa paiku jõudsin lõpuks koju. Montpellier' on tõesti juba nagu kodulinn. Nii hea oli tagasi olla, mõnus väike turvaline linnake. Tead, kus kõik asub, kuid samas on veel nii palju, mida avastada. Ühikasse jõudes, said esimese korruse elanikud kuulda mu Marseille-elamustest - köögis sai kõigest jutustatud ja pilte näidatud.

Monsieur Nov

Sõitsin 1. detsembril Marseille’sse, et üht prantsuse Nu Soul stiili esindajat, Monsieur Nov’i (a.k.a Monsieur New Original Vibe) kuulama minna. Olin juba Eestis mõelnud, et võiks kunagi kasvõi lihtsalt sellepärast Prantsusmaale minna, et ühel tema kontserdil käia. Hakkasin teda kuskil 2010 kuulama, et oma prantsuse keelt arendada ning sealt alates sai ta muusika mu igapäevaelu osaks. Ja siis sügisel Montpellier’sse jõudes avastasin enda suureks üllatuseks, et ta tuleb Marseille’sse esinema. Olin juba arvestanud sellega, et pean ühe väikese Pariisi-reisi tegema, et teda näha, kuid ei – tuli ise siia. Tundub, et unistused ikkagi lähevad täide. 

Monsieur Nov, esinemas kohas nimega le Poste à Galène

Nädalavahetus Marseille’s oli juba iseenesest üks seiklus ning see õhtu jääb ikka pikaks ajaks meelde. Kodust lahkudes kontrollisin ilusti üle, et fotoka aku oleks täis, et siis kõike ettejuhtuvat pildistada. Algas kontsert, tegin paar pilti ja ühe video, ülejäänud aja nautisin muusikat. 

 

Pärast konterdi lõppu helistasin endale takso järgi, kuna teatavasti on Marseille’ öised tänavad üsna ohtlikud, ning teatati, et läheb umbes 20 min aega. Jäin siis baarileti äärde ootama, kui nägin korraga seda lauljat lava ees inimestega rääkimas. Hiilisin ligi ning tegin juttu. Kui kuulis, et sõitsin tema nägemiseks 3000 km, siis oli rõõmuga nõus pildile tulema. 

Ja tulemus tuli selline:

No tore...

Natuke töötlemist  ja on võimalik vähemalt nägusid eristada.

Mul polnud välk sisselülitatud. Ja kui hakkasime teist fotot tegema, siis viskas kaamera pildi tasku. AKU SAI TÜHJAKS. Kuidas, ma ei tea. Hüüatasin „Mais pourquoooi!?“. Oi Muprhy, Murphy... miks just nüüd?

Monsieur võttis sellepeale enda telefoni välja, tegi pilti ja küsis mu kontakte, et see mulle saata. Olin hämmeldunud. Missugune artist näeb nii palju vaeva, et teha oma aparaadiga pilti, otsida fänn Facebook’ist üles ja see talle saata?

Tema telefoniga tehtud pilt ei ole küll just kõige selgem, kuid ikka parem kui mu suurepärase fotokaga tehtud jäädvustus.

Peab vist kevadel ikkagi Pariisi sõitma ja ühe korraliku foto tegema. Ja plaadile autogrammi hankima.