Wednesday, November 7, 2012

Jaht sakslastele

 Eile hakkasin jahimeheks, küttisin sakslasi. Küll mitte metsas püssiga, aga peaaegu. Eesmärk oli leida üks sakslane, kes sooviks mulle natuke oma aega pühendada.
 Kõik sai alguse fonoloogia kursuse uurimistööst, mille teemaks valisime (mina ja 2 prantslannat) fonoloogilise saksa keele kirjeldamise. Tähendab, mina tegin ettepaneku ja nemad nõustusid. Kuna ma oma prantsuse keelega veel pikki akadeemilisi tekste kirjutada ei suuda, siis pidin leidma mingisuguse enda jaoks tuntud valdkonna ja antud olukorras juhtus selleks olema saksa keel. Iva on selles, et üks osa uurimistööst hõlmas uuritava keele esindajaga koostöö tegemist. Ehk siis,  pidime leidma ühe sakslase, panema ta saksakeelseid sõnu ettelugema ja seda samal ajal video või heliklipina ülesvõtma. Haarasin võimalusest ning võtsin selle ülesande rõõmuga enda kanda. 
 Jaht algas tegelikult juba 2 nädalat tagasi. Olin kohtunud ja vahetanud kontakte nii mõnegi sakslasega, kuid kuna mu mõistus mängib vahel vingerpusse, ja paneb tegema asju, mis võivad kohati idiootsetena näida, nagu näiteks jätta mikrofon lindistama hakates sisselülitamata, siis polnud mul esmaspäeval neist neljast lindistusest mitte ühtegi esitamiskõlblikku ette näidata. Ja loomulikult polnud ühelgi neil 4 inimesel uueks kohtumiseks aega. Kuna täna pidime töö üle andma, siis hiljemalt teisipäevaks pidi kõigil oma osa tööst valmis olema, et see tänaseks välja printida ja õppejõule esitada. Teistel oli loomulikult kõik ilusti valmis ning  kõik jäi minu taha.
 Niisiis, oli teisepäeva hommik. Suutsin vaid ühe tunni magada, kuna olin hõivatud oma "hukkamisele" mõtlemisega, juhul kui ei suuda õhtuks ühtegi sakslast leida. Ja oli muidki huviatavaid asju, millele mõelda. Lõppes esimene loeng ja alustasin oma jahti. Mõtlesin, et see ei tohiks eriti keeruline olla, kuna tavaliselt on sakslasi kõik kohad täis. Aga nagu ikka: kui on vaja, siis ei pole neid kuskilt võtta. Olin üheteistkümnest seitsmeni ringi jooksnud ja puhtalt otsimisega tegelenud. Käisin tulutult läbi kõik kohad, kust neid tavaliselt leida võiks. Hakkasin juba arvama, et võib-olla toimub väljaspool Montpellier'd mingisugune sakslaste kokkutulek või pidu või midagi muud toredat. Kammisin läbi ülikoolihooned ja -kohvikud, tänavad ning põõsatagused. Stress, stress, stress. Kuid mingi hääl sosistas pidevalt kõrva: "Oona, rahune maha, kõik on hästi. Lihtsalt istu maha, ole rahulikult ja kõik laheneb." Kuna teised grupikaaslased pommitasid lisaks veel sõnumitega, et küsida kui kaugel omadega olen, siis ei teinud see olukorda paremaks ning nii ei suutnud ma kuulata oma sisemist häält. Kõrvad otsisid iga mööduja kõnest saksakeelseid sõnu, silmad otsisid aaria näojooni ja pea mõtles uutele sihtkohtadele, kuhu jalad järgmisena viia võiksid.
 Lõpuks, kui päike juba loojuma hakkas ja mina lootust kaotama hakkasin, otsustasin ülikooli kohvikusse end mõne maiuspalaga kostitama minna, et natukenegi tuju tõsta. Istusin aknaäärsesse lauda ja olin omaette. Lõpetasin jahtimise. Vaatasin aknast välja, vaatlesin ümbrust, tunnetasin viimaseid soojendavaid päikesekiiri ning mõtlesin üksnes oma vaarikakoogile. Kui olin seal umbes pool tundi meditatiivses seisundis istunud, kuulen järsku selja tagant kostuvaid fraase: "Aaach, du sprichst aber gut Deutsch!! Wie lange hast du's schon gelernt?? Bin total begeistert von deinem Niveau!!" Irooniline. Jooksin terve päev ringi ja ei midagi. Istun natukeseks maha ja nad tulevad ise mu juurde. Tuli välja, et tegu oli saksa-prantsuse tandemiga, mis tähendab seda, et nad vestlevad omavahel regulaarselt saksa ja prantsuse keeles ning arendavad seeläbi oma võõrkeeleoskust. Pöörasin ümber ja tegin juttu. Prantslanna ei olnud eriti õnnelik, kui sakslanna mu väidetavalt vaevu märgatava aktsendi üle imestas. Tuli välja et too Karoline-nimeline tudeng on siin prantsuse õpilastele saksa keele abiõpetajaks. Millist inimest veel sellise ülesande jaoks tahta? Saime lindistuse tehtud ja andis isegi oma kontaktid, juhuks kui peaksin tulevikus tema abi vajama.

Loo moraal: ei ole mõtet ringi tuisata ega paanitseda, ükskõik kui pingelise ja stressirohke olukorraga tegu poleks; lihtsalt säilita rahu, istu maha ja kuula, mis kõhutundel sulle öelda on. 
Qui trop se hâte reste en chemin

Ja lõpetuseks natuke teemavälist:

Klubi Rockstore
Võõraste käest kvaliteetpilte ikka ei saa.






  





    

Friday, October 19, 2012

Kohanemine

Isiklikust kogemusest võin öelda, et üks kuu on optimaalne aeg uue keskkonnaga kohanemiseks. Olen märganud oma käitumises, suhtumises ning mõtetes teatavaid muutusi, mis annavad märku sellest, et siinne paik on juba koduseks muutunud. Mõningaid näiteid sellest:
  • Olen hakanud võtma olukordi sellisena, nagu nad on ega hala nende üle - nt kui pean seisma poolteist tundi järjekorras (uksest sissepääsemiseks 45 min tänaval ning seejärel 45 min büroos klienditeenindajani jõudmiseks), et sõlmida leping ühistranspordi kuukaardi ostmiseks, siis olgu nii.   
  • Peas ei toimu enam pidevat Eesti-Prantsusmaa võrdlust ning seeläbi ühe või teise riigi kritiseerimist. Ühiskonnad on erinevad, see on loomulik.
  • On kadunud eesti, saksa või inglise keeles rääkimise refleks, esmajärjekorras voolab pähe prantsuskeelne tekst. Nt ükskõik mis keeles ma parasjagu ei vestle, suust lipsavad automaatselt välja oui, non või d'accord
  • Asutustes asjade ajamine ning prantsusekeelsete telefonikõnede tegemine pole enam probleem, samas kui esimesel päeval ei osanud ma ühiselamu administratsioonist toavõtmeidki küsida.
  • Peas lausete valmis mõtlemine on muutunud harvemaks, domineerib spontaanne eneseväljendamine.
  • Sõnaraamatu ja Montpellier' kaardi asemel kannan nüüd alati kaasas ajakirja - juhuks kui peaksin taaskord mõnes pooletunnises järjekorras seisma.
  • Iga mööduva inimese tervitamine on muutunud loomulikuks. Ka tänaval vastutulevatele tundmatutele bonsoir' soovimine on tavaline.
  • Ma ei kohmetu enam siinse tervitusviisi ees, milleks on 3 põsemusi. Kui sisened seltskonda ning tunned sealt vähemalt ühte inimest, siis on viisakas kõik isikud "läbi musitada". Sama kehtib seltskonnast lahkumise puhul. Seetõttu võtavad kohutmised ning lahkumised alati aega.
  • Paar korda nädalas jalutan mööda tänavaid, ühes käes baguette ning teises juust.
  • Ärkan pool tundi enne loengu algust üles ning jõuan 5 min varem kohale - ülikoolilinnaku kaart on pähe kulunud ega eksi enam kuhugi V- ja H- korpuse vahele ära (auditooriumite hooneid on umbes 25 ringis). 
  • Põhitoiduks on kujunenud sandwich'id ja crêpe'id. --> Paul'i nimeline boulangerie/pâtisserie on muljetavaldav.
  • Kaardimakse on minu jaoks muutunud privileegiks. Samamoodi nagu püsiva ja kiire internetiühenduse olemasolu.
  • Tean peast oma siinset postiindeksit (samas kui eesti oma pean siiamaani järgi vaatama)
  • Trammipeatusesse jõudeks teen  (alateadlikult) kohe kindlaks, kas kuskil leidub mõni mustlane. 
  • Ühistranspordis ei otsi enam automaatselt võimalikult inimtühja iste- või seisukohta - teiste inimeste läheduses viibimine on aktsepteeritav. Sama kehtib ka loengutes istekoha valimise kohta.
  • Üksi asjatamine on muutunud üha harvemaks, igal pool - poes, söömas, linnas jalutamas, ühest loengust teise minnes - tuleb käia kambaga (või vähemalt ühe kaaslasega). Kui oledki üksi, nt mõnel üritusel, siis tullakse ligi ning kutsutakse oma seltskonda.
  • Kui väljas on 19 kraadi sooja, siis pean igal juhul jope või midagi soojemat peale tõmbama. Külm on.
  • Küsin endalt aeg-ajalt :  "Miks ma vihmavarju asemel midagi muud kohvrisse ei pakkinud?"
  • Olin sinisilmne, kui arvasin, et keeletundides saan kellegiga antud keeles, nt saksa keeles, rääkida. 
  • Nädalavahetus algab neljapäeva õhtul, isegi kui mõnel õnnetul juhtubki reedel loeng olema.
  • Suur osa loengutest algab ettenähtust 15-30 min hiljem ning lõppeb sellegipoolest õigel ajal.
  • Silm on harjunud tajuma prantsuse keelt. Kui keegi panekski mind suvalisel hetkel mõnda muukeelset teksti ette lugema, siis 95%'se tõenäosusega tuleks mu suust prantsuse keelse hääldusega jutt välja. Alles mõni minut hiljem jõuaks kohale, mis just juhtus. Kõige sagedamini esineb seda inglise keelega.
  • Interneti-aadressite sisestamisel trükivad sõrmed automaatselt .fr, isegi kui tegu on eestikeelse lehega.
  • Olen õppinud olema valmis ootamatusteks, nt täites ankeete, leian pea alati mõne põneva küsimuse:
Prantslased tahavad täpselt teada, mis su perekonnaseis on ja mis kuupäevast alates. Küsimuse absurdsus pani lihtsalt naerma.

Monday, October 15, 2012

Kuidas linn pimeduses välja näeb?

Magneetiline. Pidin sinna lihtsalt tagasi minema.

Võidukaar teises valguses
 Ludovico magno LXXII annos regnante dissociatis repressis conciliatis gentibus quatuor decennali bello conjuratis pax terra marique parta 1715 ehk arhitekt Charles-Augustin Daviler' pühendus Louis XIV'le


Mulle meeldib, kuidas siin tänavalambite värv on vahelduv.
Ringtee keskel asetsev krutsifiks, mis mõjub ebareaalsena

Vaade krutsifiksile
Kuhu vähegi on võimalik lipp püsti panna, seal see ka uhkelt lehvib

Friday, October 12, 2012

Puis-je rester ici, s'il vous plait?

Lõpus leidsin Montpellier' lummavama osa. Oli pikk päev. 


L'arc de triomphe

Louis XIV ratsamonument
L'esplanade du Peyrou
Vahemere-äärsed rahvad, nagu kreeklased,  sümpatiseerivad mulle väga.

Kas ma võiksin siia jääda, palun?


Elan mägedevahelises linnas




Wednesday, October 10, 2012

Itaallased

Montpellier' meenutab oma arhitektuuri, kliima ning inimeste poolest veidi Itaaliat - Vahemere piirkond ikkagi. Kuni tänaseni arvasin, et saksa või hispaania tudengid on siin ülekaalus, kuid tegelikkuses on hoopis itaallasi kõik kohad täis. Mõni tund tagasi oli veel terve Place de la Comédie neist tulvil. Ja see plats on ikka üks suur plats. Õnneks olen veidi itaalia keelt õppinud, mis kergendas oluliselt nende seltskonnas navigeerimist. Viskad õhku ühe "Ciao! Parlo un po' d'italiano." ning uksed avanevad su ees. Kuigi hispaania keele oskus tuleb siinses piirkonnas tegelikult rohkem kasuks - võõrkeelena on populaarsem kui inglise keel.
Kuid itaallased on ikka omamoodi. Ilma nendeta oleksid prantsuse keele kursused oluliselt igavamad, sest nad kohe oskavad oma suurepärase aktsendiga õhkkonda pingevabamaks muuta. Nad ei hooli sellest,  kuidas end väljendavad, korrektselt või mitte, peaasi et inimesed neist aru saaksid. Olin juba unustanud, et keeleõppe puhul on olulisim aspekt kommunikatsioon, suutlikkus ennast väljendada ning muidugi ka teistest aru saada. Seejärel tuleb ülejäänu: grammatiline korrektsus, kohaliku aktsendi omandamine jne. Itaallaste temperamentsus paistab tänavapildis üsna hästi välja - nende valjusus paneb prantslasi pead pöörama, tehes jälle-need-itaallased-gu. Mina aga vaataksin ning kuulaksin neid tundide viisi, sest nende žestid ja kõnemaneer on omaette vaatamisväärsus. Ja fakt on see, et kui juba tunned ühte itaallast, siis lähema tunni jooksul saad veel kümnega tuttavaks. Fenomenaalne.
Mulle meeldib, et Vahemeri tõmbab ligi inimesi igast maailanurgast ning prantsuse keele kõrvalt saab ka igasugu muid keeli praktiseerida. Mõne päeva pärast võtan näiteks vene keele käsile, õpetajaks vene juurtega ukrainlanna.


Place de la Comédie (peagi võtan selle ise ka pildile)


Thursday, October 4, 2012

Põrandaalune rahvatantsuklubi

Siin on pidevalt midagi toimumas, olgu selleks siis ülelinnaline tudengite kokkutulek, tänavatel teostatav veredoonurlus, regulaarsed Club Montpellier' Erasmuse peod (jah, Erasmuslased on siinkandis kuulsust kogunud) või isehakanud meelelahutajad, à la Supermani kostüümis mustkunstnikud. Ja tihtipeale toimub kõik see täiesti ettearvamatutes kohtades.Minu jaoks vähemalt. Näiteks tuli trammis mingisugune kaarditrikimeister ligi ja andis ümbritsevatele inimestele väikese etenduse. Kuigi siin üldiselt "veidrikke" ignoreeritakse, siis too mees sai igatahes oma tähelepanuvajaduse kätte ja arvatavasti ka natuke taskuraha.
Järjekordne huvitav üritus toimus ülikoolis. Kuna võtan oksitaani keele (Lõuna-Prantsusmaal kõneldav romaani keel prantsuse keele kõrval, millel on veel omakorda eri dialektid) kursuseid, siis saime õppejõult soovituse minna kuulama ühte nimetatud keeles laulvat ansamblit. Tavalise kontserdi ootuses läksingi õhtul kohale ning astudes keldrikorrusel asuvasse väikesesse metallustega saali, võttis vaatepild mind esialgu kohmetuks: terve saal oli täis kohalikke rahvatantse tantsivaid inimesi ning taustaks Du Bartàs' rütmikad rahvalikud viisid. Mõtlesin, et see on mingisugune etendus, aga ei, oksitaanlased on tõesti uhked oma kultuuri üle ning nii noored kui vanad tantsisid ja laulsid üheskoos. Nähtu muutis mu ettekujutust rahvapärandi austamisest. Meeleolu oli ülev.
 
Kes seisis, kes väljendas end tantsu kaudu

Ringmängud olid samuti õhtukavas

Südamest tamburiini mängimine


Ja üks Du Bartàs' lugu, mis mind siiamaani kummitab:


   

Thursday, September 20, 2012

Karaoke?

Lõuna paiku saksa keele kursuselt ühikasse jõudes kostus väljast vali muusika, millele lisandus peagi ka naisvokaal. Kergelt viisist mööda laulev hääl pani arvama, et keegi on enda tuppa karaokesüsteemi muretsenud. Õhtul sotsiolingvistika loengust naastes oli jälle kuulda seda muusikat, mida valjususe tõttu lihtsalt ei saanud ignoreerida. Kuna minu toa kohal pesitsevale elanikule meeldib alati aknast prantsuse räppi lasta, siis eeldasin, et tegu on järjekordse muusikalembese tudengiga. Ja kui kuulsin uuesti seda sama naishäält viisijuppi "Play that funky music white boy..." lõõritamas, sai uudishimu minust jagu ning läksin asja uurima. Astudes meie F korpuse uksest välja, nägin üle tee tantsivat rahvamassi ja neoonvalgust. Tuli välja, et punt Paul Valéry III ülikooli tudengeid tulid bändiga meelelahutust pakkuma. Seadsid tehnika puu alla üles ning panid peo püsti. Lihtsalt kuskil ühiselamute vahelisel muruplatsil. Seda ma küll ei oodanud.


Neoonroheline trummar



Tegelikult oli siiski 2 lauljat

Roosa paljastav võrksärk keskmisel tegelasel